Ajakiri

Teine lugu. Lee Resto

Harva osutub üks restoran nii huvitavaks, et sellest on tahtmine kirjutada mitu korda järjest ja mitmest erinevast vaatenurgast. Kirjutasime Lee restost vahetult enne selle avamist. Ja nüüd, kus resto on lahti olnud vaid kuu aega, ei saa jälle vaiki olla, sest kaks külastust selle kuu jooksul osutusid raputavateks kogemusteks.

Kui muistsed eestlased oma tulekolde (lee) ümber maha istusid, siis kindlasti ei sündinud sellel niisugused toidud, kui praegu restoranis Lee. Lee ongi palju rohkem, kui ainult eristuv, rääkimapanevalt hästi valmistatud toit. Lee on kogemus või elamus, mida mujalt ei saa. Niisugust omal moel eristuvat kogemust pakub ka teine uus restoran Taju. (Kirjutasime Tajust käesoleva artikli allpool olevas esimeses loos). Aga tegemist on kahe nii erineva kogemusega, kui olla saab.

Maailma muutvatest restoranidest on alati raske kirjutada, sest need teevad nii uusi asju, et kõige  selle kirjeldamiseks sobivad sõnad ning väljendid veel puuduvad. Aga olgem siis vähemasti rõõmsad, et niisugused restoranid on nüüd olemas ka meil.

Kas Lee restoran pakub Eesti kööki? Küllap pakub, sest põhilised toorained on meie ning resto esimese kuu toitude ideed on ka meie kohalikud. Aga… shiitake-kaerakreem? Koha tataki togarashiga ja lihaveise keel leiva miso kastmega? Pigem võiks see olla fuusion-köök, kui teostus ei oleks nii eestlalikult tasakaalukas ja väljapanek oleks rohkem toidukunsti nimetuse poole pürgiv.

Aga las nemad teevad seda, mida nemad teevad. Küll kõigele mõni aeg hiljem ka nimed leitakse. Oluline on see, et Lee “päästis Eesti köögi kapist välja”.  Lisas sellele kamaulaga uusi maitseid ning andis roogadele uued näod. Söök ja jook moodustavad siin pere nii nagu muiste mees ja naine. Pere on uhke selle üle, mida teeb ning pajatab oma tegemistest külaliste jaoks huvitavaid lugusid.

Just niisuguste restoranikogemuste kaudu, nagu pakuvad Lee ja Taju, sai Taanist tuntud hea toidu maa ning Kopenhaagenist üks maailma toidupealinnasid. Taanlased-rootslased-norralased on proovinud uhkelt hoida Põhjala toiduruumi  suuremad teod Skandinaavia kätes ning tõrjunud soomlased, eestlased ja Peterburi-venelased väiksemate velledena liivakasti oma väikeseid mängusid mängima. Uus reaalsus on see, et need väikesed velled hakkavad nüüd liivakastist välja kasvama.

Jah, just niisugust uut reaalsust me tahtsimegi! Kes Lees ei ole käinud, see Eesti köögi uusi maitseid ja kombeid ei ole tunda saanud.

Mida teised restoranid võiksid Lee saamisloost  kõrva taha panna? Ennekõike seda, et igal restoranil on päris kindlasti oma eluiga. Lõpu lähedus annab ise endast märku. Kõige esimesena restorani tegijatele. Sellega, et tegemisteks on raske leida indu. Kui see juhtub, siis on kõige õigem aeg olemasolev restoran lõpetada ning uuega alustada.

Palju indu ja pikka iga Lee restole!

Lee Restoran

Uus 29/31, Tallinn

info@leeresto.ee

Telefon: 53043562

Lee resto toidud ning nende tegijad. Kokkade Annika Uibo ja Hiro Takeda vahel on resto perenaine Eliise-Hanna Hermann.

Esimene lugu. Taju

Selle suletud värava taga peidab ennast Eesti restoranielu uus reaalsus. Restoran-vaatemäng, kus viimase eest kannab hoolt loodus ise. Kogu oma ilus. Siin, hooldatud ja hooldamata looduse keskel on võimalik tajuda kõige võimsamalt seda, mis on söök ja kustkohast see tuleb.

Saab minna pildi sisse ja ise olla osa sellest. Süüa restoranis, käia saunas, jääda öömajale klämpingu-telki (esialgu on neid ainult üks).

Saab jalutada metsa vahel ning niitudel, pidada piknikku, nautida Manniva paekaldalt avanevat pompöösset vaadet. Ja tunda, kuidas nähtu ja kogetu maitsed suus lopsakamaks muudab. Ja kujutada ette, missugune on Taju resto talvel või järgmisel suvel, sest tegu on nii suure projektiga, mis oletatavasti ei saagi mitte kunagi valmis.

Süüa tehakse Tajus avatud tulel ja suvel suuremalt jaolt vabas õhus. Taju peakokk on restorani Ö taustaga Ranno Paukson. Toit on lihtne. Õigemini, menüüst leiab kõigile tuttavad toidud ning road näevad tõepoolest lihtsad välja. Aga… Grillitud luuüdi maitset on õilistatud punase kalamarja ja ürdiseguga oma ürdiaiast. Veisetartari ilmestavad punase kapsa kimchi, juustukreem ja hapendatud karulauk. Mureda põhjaga pitsa on kaetud karulaugupesto, austerservikute, Viinamärdi mozzarella ning muude oma aia ürtide seas ka krõbedate nõgestega. Saab limpsida kuusevõrsejätsi ning süüa grillitud maasikaid.

Hinna poolest ei ole Taju odav resto. Kuid ka kallis mitte. Siin saab kogeda maksimaalset kvaliteeti õiglase hinnaga. Juua šampanjat 16 eurot klaas – ja iga sõõm on neid eurosid väärt – või limpsida lihtsamat vahuveini.

Tajus on selgelt tajutav see, kuhu “on kadunud” enne viirust Eesti toidumaastikku ruulinud fine dining. On saanud Taju-sugusteks restoranideks, kus peakoka nimi ja toidu eriti esteetiline väljanägemine on loovutanud positsiooni tervikelamusele, mida külaline saab tajuda kõikide oma meeltega.

Kes Tajus pole käinud, see ei ole uut reaalsust kogenud.