Tšempionid. NOA
16. Veebruar 2018
Kui Läti restoranide suveräänne lipulaev Vincents tõdeb, et tippu pääseda on lihtsam, kui seal püsida, ei pruugi see üldse olla nii. OKOst välja kasvanud restoranide grupp sai mõni aeg tagasi uue nime – Siigur Restoranid. Kuigi grupi areng tundub kõrvaltvaatajale roosiline, otsekui mesilase lend ühelt õielt teisele, ei ole see alati nii olnud.
Kuni OKO asutamiseni oli pigem vastupidi. Eesti üks kõige respekteeritum peakokk Tõnis Siigur oli rohkem ebaõnne sõdur. Väike Stenhusi köök ei andnud suuremateks saavutusteks mõõtu välja sõna otseses mõttes. Siis ehitati Bordoos välja köök, mille sisseseade ja muud võimalused vastasid Tõnise ambitsioonidele paremini ja ta kutsuti sinna. Kuid ikka järgnes üks kaotus teisele (see tähendab, et üks aasta järgnes teisele, kus Bordood parimaks ei kuulutatud). Aeg-ajalt oli selge, et nii head toitu, kui Tõnise köögis, mujal ei pakuta. Kuid alt vedasid joogipakkumine ning teenindus.
Kõige imetlusväärsem oli sellel ajal Tõnise suhtumine. Mitte kunagi ei süüdistanud ta mitte kedagi teist. Rääkis hoopis, et iga kaotus on tegelikult väike võit – õpetab ja teeb tugevamaks.
Siis sai Tõnis kokku Martti ja Markoga ning tehti julge otsus. Kohvik Spirit ja Moon olid juba näidanud, kuidas häid restorane saab teha ka vanalinnast väljas. OKOst sai siiski julgustükk omette – lihtne sadamarestoran “in the middle of nowhere” – kui kasutada inglisekeelset väga täpset asukohamääratlust.
OKO oli armas, meeldis kõigile ja pani inimesed linnast välja sööma liikuma. Alguses nii suvel kui ka talvel. Kuigi OKO pääses kohe ka Eesti paremate restoranide nimistusse, oli siiski selge, et kõige paremaks saamise potentsiaal puudub. Siis sai valmis NOA. Imelisse asukohta. Nullist peale restoraniks ehitatud.
Kas nüüd? Jah, lõpuks oli nende meeste aeg tulnud! NOA Peakoka Pool kuulutati Eesti parimaks restoraniks ja gruppi lisandus veel üks restoran – Tuljak.
Jälgi meid