Ajakiri

Üks, millest Tallinnas veel puudust tunneme, on Kempinski ketti kuuluv hotell. Vilniuses on niisugune ammu olemas, mis hiljuti ka Lätis avati ja ehk kunagi Tallinnaski. Kempinski nõuded oma restoranidele on väga kõrged. Kohalikku restoranielu edendavad need igas asukohas.

Vilniuse Kempinski restorani peakokk Javier Lopez on varem töötanud Barcelona ja Brüsseli paremates söögikohtades, nüüd aga elab Leedus juba 8 aastat. Selle ajaga on ta jõudnud kaasa lüüa kohalikes paremates restoranides, kuni ta neli aastat tagasi Telegrafasesse kutsuti.

Vahemere äärest pärit kokana ei alahinda ta üldse mitte Läänemere saagikust, kuid kohaliku köögi edu eriliseks võtmeks peab metsa ning selle ande. Restorani signatuur-roog kannab nime “Žemaitise metsa aarded” ja on metskitseliha tsepeliinide, marineeritud puravike, mustika želee ja maapirnikrõpsudega. Roog on otsekui kogum kõigest sellest, millest Javier Baltimaades lugu peab.

Telegrafase toidud näevad välja elegantsed ja detailideni viimistletud. Ometi pole tegemist pelgalt silmailuga, sest maitse on vähemalt välimuse vääriline, kui mitte parem. Peakoka suurt austust kohalike toorainete vastu näitavad signatuur-toitudele pandud nimed. Magustoit “Merevaigupärl” on tehtud meest ja meekärgedest. “Puu otsast kukkunud” kokteil sisaldab kohalikku viina ja mõdu ning värskelt pressitud õunamahla.

Kahe roa ja ühe kokteiliga saab kohalikust köögist pajatada üllatavalt palju. Need on hotellis peatuvate väliskülaliste vaieldamatud lemmikud, millede maitset mäletatakse pikalt ka juba kodus tagasi olles. Hispaanlasest peakokk Javier Lopez ja prantslasest toitlustusjuht Nicolas Renouf osutuvad suurepärasteks Leedu köögi eestkõnelejateks sellele vaatamata, et tervikuna esindab Telegrafas moodsat Euroopa kööki.