Ajakiri

Kõige suurem ja sealjuures nähtamatu samm edasi on toimunud toiduga. Pärast klaasikest kihisevat tuuakse lauale vist kogu Eestis kõige rustikaalsemal moel valmistatud leib, mis pärast küpsetamist on kolm tundi teki sees puhanud. Toidud näevad endiselt väga isuäratavad välja, aga niisugust värskust ja maitsepuhtust kui praegu, ei ole varem kogeda saanud. Välismaiste peenete jookide valikut tasakaalustab soliidselt pikk rida oma jooke limonaadist napsuni. Pasteet, mida nüüd ka kaasa müüakse, on sõltuvust tekitav. Tagasiteel Tallinna tuleb kindlasti läbi põigata Põhjakalt, et kaasa haarata nende oma. Siis saab pasteet pasteedi vastu otsustada, kumb on kõige parem Eestis.

Aga mis on ikkagi see silmale nähtamatu, kuid suus hästi tundaoleva toitude maitsemuutuse taga? Selgub, et üks – Kenaste talu. Peretütar Kristina on GMP Pühajärve köögis ametis ning igal hommikul jõuab temaga ühes kööki värskelt põllult või kasvuhoonest korjatud kraam.

Kristina vend Raimo korraldab koos vanemate Ilona ja Meelisega ning värskete Olustvere kooli teadmistega talu majandamist. Kenastel on soliidsed maavaldused ja talukaupa palju enam, kui ühe restorani varustamiseks vaja. Oma müügilett on Kenastel Tartu turul kenasti olemas. Niisama värsked maitsed suhu võivad tartlased saada ka oma koduköögist, kui oskavad turul teha õige valiku.

Otepää-kandi kolmas tuntud restoran Mr Jakob sai just 5-aastaseks. Häid söögikohti, mis asuvad üksteisele lähedal, peetakse suurteks konkurentideks, kuid tegelikult on pigem vastupidi. Kolm restorani mitte ei konkureeri, vaid hoopis toetavad üksteist ning annavad mõjuva põhjuse sinnakanti minekuks ning pikemaks paigaolekuks, mitte lihtsalt läbisõiduks.

Eesti kõige parema golfirestorani tiitel püsib kindlat Mr Jakobi käes ja sellele lisandus veel üks – õpilastele kõige parema praktika korraldaja tunnustus. Mr Jakobis lihtsalt muudmoodi ei saa. Käed tuleb külge panna kõigele, mida köögis vaja teha. Suvepraktika lõpetuseks on kogemus niisugune, et agaram võib hakata mõtlema oma restorani avamise peale.

Toiduportsjonid on Mr Jakobis endiselt ühed Eesti kõige suuremad ja ainsast roast saab söönuks üks inimene kindlasti, mõnikord teinegi. Söömist saadab vaikne nostalgiline muusika ning akendest avanevad imelised loodusvaated.

Jorma, Maanu, Paul ja Kristo viskavad nalja, et nende toitude maitse saladus peitub kohatult rohke või kasutamises. Päev golfiväljakul tekitab hundiisu. Pooltäis kõhuga ei ole mõtet Mr Jakobisse minna.

Jorma ja Maanu teine restoran Vidrik Sangaste lossis kogub tuntust Eesti ainsa jahirestoranina. Kus veel peaks üks jahisaagist söökitegev restoran asuma, kui mitte metsade keskel. Kunagine lossihärra Berg oli samuti kõva jahimees ning armastas oma saaki lossis eksponeerida. Sedasama teeb Vidrik nüüd jälle.

Asukoht lossis annab juurde oma võlud ja võimalused. Sangastest efektsemat kohta pulmapeo või mõne muu suurema sündmuse tähistamiseks annab otsida. Muidugi ei pääse Sangastes olles üle ega ümber rukkist. Selle tähtsus Vidriku laudadel on pärast jahisaaki kohe järgmine.

Lossi tiigis kasvavad tuurad. Värske kala läheb enamasti tervena suitsuahju. Süüa tehakse Vidrikus moodsalt elaval tulel ning selles samas suitsuahjus. Tuurale lisaks on menüüs kobras, hirv, põder, jänes ja jahimeeste ühekordsed üllatused.

Toidu ja ümbruse ühisel mõjul on Vidrik üks Eesti kõige erilisemaid restorane. Kui sinna juba minna, siis kindlasti koos ööbimisega lossihotellis. Kunagise pioneerilaagri asupaigana on vanemal generatsioonil lossist kindlasti rohkelt nostalgilisi mälestusi.

Kolm Lõuna-Eesti kõige paremat restorani toimetavad oma väljakujunenud headuses. Väliselt ei ole muutunud suurt midagi. Aga tegelikult? Eelmine kord tegime Lõuna-Eestis tiiru ja tulime ööseks Tartusse tagasi. Kõik oluline sai maitstud. Seekord olime kohal kaks ööd ja kolm päeva. Ja kõik oluline ei saanud maitstud!