Ajakiri

NOA Peakoka Poolel väga juhuslikud inimesed ei käi. Ikka need, kes hea toidu väärtust mõistavad ning sellest lugu peavad. Erinevate tehnikate tulemuste kohta arvamust ongi õige just nende käest küsida.

Hakkab silma, et teenindus on muutunud oluliselt. Personaalsemaks. Ja esirestorani imagot varasemast veelgi rohkem toetavaks.

Kõik, kes on saanud koha peakoka laua taha, tunnetavad restorani kõige olulisemat muutust nii visuaalselt, kui füüsiliselt. Köögis lõõmab lahtine tuli! Kohe tulekolde kõrval on ehtne suitsuahi! Niisugust kombinatsiooni ei leia mitte kusagilt mujalt, tegemist on eritellimusel projekteeritud ja valmistatud ainueksemplariga. Muidugi on mõlemad usinas kasutuses ning suurem osa roogasid käib läbi emmast kummast või mõlemast.

Esimene toidupaar suitsuforell sibula vastu. Muidugi on mõlemad head, kuid tuline vaidlus päädib siiski suitsukala kasuks. Eestlasel on lihtsalt veres, et värskelt suitsutatud kala vastu ei saa mitte miski muu. (Kuigi, siiamaani on kahju, et sibulanäpud pildile ei pääsenud).

Teises toidupaaris ei jäta tomatinektarist tehtud ning värskete ürtide vihaga täiendatud “köögiviljatee” kammkarbile mitte vähimatki võimalust. (Õiglus võidutseb, kuigi kammkarbi arvelt!)

Järgmine roog on sama mõlemas menüüs. Lõkkekartul küüslaugukreemi, peterselli ja kapsamahlaga. Meenutab maitse poolest pisut hapukapsasuppi. Väga eestipärane roog. Pääseks kindlasti pildile, ka siis kui vastaseks oleks mistahes teine toit.

Kuid on veel ka teine toit, mida pakutakse mõlemas menüüs. Porru sidrunikreemi ja pruuni võiga. Ka see NOA menüüs pikalt erinevates moodustes figureerinud roog on igati väärt pildile pääsemist.

Edasi tuuakse lauale kaks väga efektset rooga. Musta Anguse lihale annab kordumatu maitsenüansi ning lõpliku küpsusastme searasv, mis sulab lõkketulel topsi sees küpsenud seapekist ning nõrjutatakse kohe sealsamas liha peale. Seda protsessi kutsutakse kõik sööjad tule juurde jälgima.

Veiselihaga omnivore menüüst on pandud võistlema paprikast võltstartar herbivore menüüst. Kui menüüs ei oleks must valgel kirjas ning kokk ka kohe saladust ei reedaks, siis võiks isegi õnge minna, ja arvata, et tegemist on lihaga. Väljanägemine, kontsistents ja isegi maitse on väga lihapärased. Teeme väga väärana kõlava otsuse. Lõpuni ausa ja efektselt valmistatud veiseliha asemel pääseb valmistoidu pildile “võlts” tartar!

Kalmaar “Herbi” tartleti vastu. Kalmaar näeb välja otsekui oleks serveeritud koos risotoga, ometi on kõik, mis taldrikul, valmistatud ainult kalmaarist. Kas “võlts” võidab teist korda? Sarapuupähklise tartleti sees on 12-st erinevast köögiviljast ja maitsetaimest demi glace meetodil valmistatud täidis, mis kaetud shizolehega. Ja see kõik kokku on imemaitsev.
Viisakas restoranis ei ole ilus häälekalt ja žestikuleerides vaielda. Lepime viiki ja pildile pääsevad mõlemad.

Leplikku meelt on hädasti tarvis ka kohe järgmise roogadepaari puhul. Talleliha mustjuure vastu!
Mustjuur mürkliga ja beurre blanc kastmes kõlab juba iseenesest, nagu võitma loodud kombinatsioon. Kuid talleliha on suitsutatud ja lõkketulel küpsetatud imeõrnaks ning serveerituna omas leemes, kaetuna murulaugu-spinati-leedriõiesguga on võitmatu. Erilise nüansi annab juurde veel lõkketulel küpsenud juursellerikreem, millesse väga eheda maitse saamiseks pistetakse enne serveerimist korraks põlev halg.
Tall pildile ja lõpp vaidlusele, mis sest, et talle aitab pildile juurseller!

Õnneks oleme jõudnud magustoiduni, milleks on šokorell mõlemas menüüs. Tegemist on külmsuitsuahjus valmistatud iirisekaramelliga, mis on kaetud õlleküpsisega, mille peal omakorda troonib jäätis Jaanihanso siidrist. Huvitaval kombel on õlu jõudnud sellel kevadel päris mitme restorani magustoitudesse.

Petit fours lõpetab õhtusöögi. Noa Peakoka Poole täismenüüst ei saa kõht liiga täis ja päris kindlasti ei jää tühjaks. Toitu on parasjagu. Hind (79 eurot) on saadud kogemuse ja elamusega harmoonias. Kindlasti ei ole see ülekohtuselt kallis. Töö hulka ning teostuse taset arvesse võttes pigem rahakotisõbralik.

Aga päris omaette lugu väärivad NOA joogid.