Ajakiri

Õhtusöök mitte millestki

17. mai 2018

Bea Johnson ja Peeter Pihel asuvad üks ühes ja teine teises maailma otsas. Nad tegelevad piisavalt erinevate asjadega selleks, et omavahel üldse mitte kokku puutuda. Aga ometi see juhtus. Mõneti sümboolse ja põgusa kokkupuute peamine põhjus on alalhoidlik mõtteviis – ära viska minema seda, mida on võimalik kasutada.

Kümmekond söögikohta loovutasid Peetrile oma ülejäägid. Toiduainete ülejäägid, mis muidu oleksid läinud prügikonteinerisse. Need on täiesti loomulikud ja igapäevased jäägid, mitte raiskamise tulemused. Ometi saab kõigest sellest hea tahtmise ja piisavate oskuste korral söönuks veel vähemalt korra, kui mitte mitu, ja seda nii restoranis kui kodus. Ja oi-oi, kui maitsvalt veel.

Selle ettevõtmine on mõtteviisi ja mõnest mugavusest loobumise, aga lõppeks ikkagi teadmiste ja oskuste küsimus. Sellele, kuidas me mõttetult palju oma meelest kõlbmatuna tunduvat toitu ära viskame, juhivad maailmas tähelepanu ja näitavad eeskuju kõige-kõigemad kokad. Teised jääksid lihtsalt jänni. Eesti väiksust silmas pidades on isegi hästi, et meil on ka üks niisugune kokk – Peeter Pihel.

 

 

Möödunud nädala õhtusöök ei olnud esimene niisugune. Möödunud korral väärtustas Peeter selle, mis teised prügisse saadavad, maksimumini. Niisugust gurmeed, mida Peeter tegi tookord, ei suuda suurem osa kokkasid teha ka kõige hinnalisemast ja eriti hoolikalt valitud toorainest.

Maitsesid seda paljud ja keskustelu sai elav. Kuid igapäevasest elust tundus kõik see kaugevõitu. Nagu tugitoolisportlasele ettepanek proovida joosta 100 meetrit kümne sekundiga. Möödunud nädala õhtusöök oli samm näitamaks, et sellega saab siiski hakkama igaüks.

Suurem osa toiduainetest olid samuti need, mis lähevad ka kodudes prügikasti: “teise ringi” rukkileib ja hapusai, eelmise hooaja rabarber ja köögiviljad, muljuda saanud baklažaanid, porrupealsed ja pastinaagikoored. Riis, terad ja helbed katkistest pakenditest. Köögiviljamahla jäägid, kohvipaks, kakaooa kestad. Suitsuangerja pead, lõhe ja koha kõhuääred, veisefilee kelmed…

Road serveeriti lauale kodustelt suurematelt alustelt, kust igaüks tõstis oma taldrikule nii palju, kui soovis.

 

 

Roogade nimed olid  samuti kodused: snäkid, salat, tummine eelroog (ehk supp), pearoog ja magus. Peeter on aastate jooksul lihvinud iseendast välja pesuehtsa maitsevõluri. Kõik, mida tema käed puudutavad, muutub maitsvaks. Niisuguste maitsete saavutamine kodus käib muidugi üle jõu, aga sellepärast ju restoranid olemas ongi. Koduseks mõtlemiseks jääb see, kui palju me “odava raha toitu” lihtsalt külmkappi kokku kuhjame, kui palju laseme oma toitu teistel töödelda ja kas viitsime veel pisut vaeva näha, et kõik söödav ära kasutada.

Bea Johnson on muutnud jäätmevabaks mitte ainult oma koduse toidulaua, vaid sõna otseses mõttes terve elu. Vaadake! Tema pere aasta jäätmed mahuvad ühte pisikesse purki. See purk käes reisib ta nüüd mööda maailma ringi ja proovib seda päästa prügi alla mattumisest.

Eestis võõrustasid teda ja korraldasid seminari ning õhtusöögi Arengukoostöö Ümarlaud ja Teeme Ära. Õhtusöök mitte millestki pani kindlasti kõik osalejad kogu oma elu üle järele mõtlema.