Ajakiri

Väike roheline maja Kadriorus. See on Zaštšerinskite kõige ilusam restoran

27. aprill 2018

Kes restorani Mantel ja Korsten aadressi ei tea, see vist söögikohta üles ei leiagi. Pisike puumaja ühes hoovis ei hakka suuremate vahel silmagi. Ometi asub selles Eesti kõige tuntuma restoraniperekonna Zaštšerinskite kõige uuem ja kõige ilusam restoran.

Pikalt pidi neid ära rääkima, et nad veel ühe restorani teeksid. Ja ega ei olekski teinud, kui palujad ei oleks olnud nende jaoks erilised inimesed ning “varnast võtta” ei oleks olnud kahte võimekat meest, kelle ambitsioonidele hakkasid võimalused Zaštšerinskite senise impeeriumi raames kitsaks jääma. Lisaks kõigile teada-tuntud Janale, Romanile ja Igorile on nüüd pildil ka uue restorani juhataja ja sommeljee Robert Põld ning peakokk Jüri Vainküla. Kahe viimase “jaoks” on restoran tehtud.

Restoran tuli algul raskelt ja siis jälle kergelt kätte. Kurjuse jõud, millised suutsid Mantli ja Korstna möödunud kevadel pärast kahepäevast lahtiolekut sulgeda, on oma 15 minutit kuulsust kätte saanud ja teist veerandtundi nad ei vääri. Kui aga pärast aasta kestnud kohtusaagasid selgus vabariigi sünnipäeva paiku, et restorani võib uuesti avada, läks täpselt kuu, kuni uksed olidki lahti. Küllap on tegemist uue restorani avamise kiiruse maailmarekordiga. Kõik ju teavad, kui raske on praegu restoranidesse töötajaid leida.

Täpselt samamoodi nagu tahtsid töötajad uude, kuid juba kõigile teada restorani tööle tulla, kiirustasid kliendid kohale kohe, kui uste avamise teade sai näoraamatus avalikuks. Olime esimeste hulgas meiegi. Mida siis nägime ja kogesime?

Klassikalise restorani klassikaline soft opening. Töötajad on pisut närvilised – nemad teavad, mis veel päris valmis ei ole. Aga külalisele ei ole see üldse oluline. Tema on toonud siia uudishimu ja see saab rahuldatud täiega. Nagu heas restoranis ikka, pisut meelehead lisaks kauba peale veel ka.

Robert on pannud kokku joogikaardi, millega iseseisvaks tutvuseks pikka aega ei anta, näitejuht peab paremaks ise oma truppi esitleda. Kolm valget ja kolm punast ning üks vahuvein, mida klaasiga pakutakse, ei ole “mugavusveinid”. Tempranillo välja arvatud, on tegemist vähem tuntud viinamarjasortidest veinidega, mis kõik on peaosadesse valimise igati ära teeninud. Paar haruldast kanget jooki (kasahhi ökoviin näiteks) veel lisaks. Köögis podisevad esimesed potid, mille sisu läheb kokteilide ja majanapside tegemiseks.

Toidukaardil hakkab esimesena silma Martini, täpsemalt peedi Martini lillkapsa ja siiamarjaga. Siis frititud lambaharknääre ingveri-sojaglasuuri ja marineeritud redistega. Võiga röstitud varajast kapsast juustu-trühvlikastmes ei oleks pidanud enam tellima, pekaanipähkli ja vahtrasiirupi tartaletti ammugi mitte.

Seekord jäid hoopis tellimata trühvlirisoto arancini ja kasvõi üks isevalmistatud pastadest, mille üle restoran ise on uhke. Lisaks Big Green Eggil valmistatud mõõkkala või lihaveise picanha, mida mõlemat kiidavad restorani esimesed kliendid. Nojah, tegelikult oleks tahtnud tellida kõik toidud, mida menüüs kohtasime.

Niimoodi juhtub Zaštšerinskite restoranides ikka. Aga üks oluline asi veel selle kohta, kuidas head restoranid käivad ajaga kaasas ja muutuvad ka siis, kui külaline ise seda ei märka. Aasta tagasi väljatöötatud menüüst läksid samasugustena selle aasta menüüsse ainult tartarid. Kõik ülejäänud road kas tehti ümber või asendati uutega. Ikka sellepärast, et ühe aasta jooksul on nii palju muutunud. Roman leiab, et niisugune restoran nagu oli Moon avamise ajal, praeguses konkurentsis küll ellu ei jääks.

Nemad Igoriga on oma kokakingad sisse tallanud. On ka uusi moodsaid kingi proovinud, aga need ei ole jalas mugavad. Seepärast andsid nad uued kingad edasi Jürile, kes neid juba ammu ihkaski. Erinevalt teistest Zaštšerinskite restoranidest on Mantel ja Korsten õhtusöögirestoran. Ja Romanil on õigus – Mantel ja Korsten on nende kõige ilusam restoran.