Ajakiri

Klassikalise restorani klassikaline soft opening. Töötajad on pisut närvilised – nemad teavad, mis veel päris valmis ei ole. Aga külalisele ei ole see üldse oluline. Tema on toonud siia uudishimu ja see saab rahuldatud täiega. Nagu heas restoranis ikka, pisut meelehead lisaks kauba peale veel ka.

Robert on pannud kokku joogikaardi, millega iseseisvaks tutvuseks pikka aega ei anta, näitejuht peab paremaks ise oma truppi esitleda. Kolm valget ja kolm punast ning üks vahuvein, mida klaasiga pakutakse, ei ole “mugavusveinid”. Tempranillo välja arvatud, on tegemist vähem tuntud viinamarjasortidest veinidega, mis kõik on peaosadesse valimise igati ära teeninud. Paar haruldast kanget jooki (kasahhi ökoviin näiteks) veel lisaks. Köögis podisevad esimesed potid, mille sisu läheb kokteilide ja majanapside tegemiseks.

Toidukaardil hakkab esimesena silma Martini, täpsemalt peedi Martini lillkapsa ja siiamarjaga. Siis frititud lambaharknääre ingveri-sojaglasuuri ja marineeritud redistega. Võiga röstitud varajast kapsast juustu-trühvlikastmes ei oleks pidanud enam tellima, pekaanipähkli ja vahtrasiirupi tartaletti ammugi mitte.

Seekord jäid hoopis tellimata trühvlirisoto arancini ja kasvõi üks isevalmistatud pastadest, mille üle restoran ise on uhke. Lisaks Big Green Eggil valmistatud mõõkkala või lihaveise picanha, mida mõlemat kiidavad restorani esimesed kliendid. Nojah, tegelikult oleks tahtnud tellida kõik toidud, mida menüüs kohtasime.

Niimoodi juhtub Zaštšerinskite restoranides ikka. Aga üks oluline asi veel selle kohta, kuidas head restoranid käivad ajaga kaasas ja muutuvad ka siis, kui külaline ise seda ei märka. Aasta tagasi väljatöötatud menüüst läksid samasugustena selle aasta menüüsse ainult tartarid. Kõik ülejäänud road kas tehti ümber või asendati uutega. Ikka sellepärast, et ühe aasta jooksul on nii palju muutunud. Roman leiab, et niisugune restoran nagu oli Moon avamise ajal, praeguses konkurentsis küll ellu ei jääks.

Nemad Igoriga on oma kokakingad sisse tallanud. On ka uusi moodsaid kingi proovinud, aga need ei ole jalas mugavad. Seepärast andsid nad uued kingad edasi Jürile, kes neid juba ammu ihkaski. Erinevalt teistest Zaštšerinskite restoranidest on Mantel ja Korsten õhtusöögirestoran. Ja Romanil on õigus – Mantel ja Korsten on nende kõige ilusam restoran.