Ajakiri

Dirhami ja Wicca igapäevased imed

15. august 2017

Mida ühist on Laulasmaa spaa restoranil Wicca ja Dirhami väikesadama restol? Mõlemad on mere ääres? On. Aga see ei ole oluline. Kõrvaline asukoht? Jah. Kuid ka see ei mängi hetkel rolli. Tähtis on hoopis see, et mitte kummagi restorani köögist ei kuule mitte kunagi mitte ühtegi halba sõna kõige lihtsama kohaliku tooraine kohta. Vastupidi, nende kõige igapäevasemad road on paremad, kui kus tahes mujal.

Dirhami peakokk Joel Kannimäe teeb seda juba teist korda. Teeb mida? Kolib raha eest süüa tegema niisugusesse kohta, kus inimesed väga ei käi. Tema eelmist restorani Põhjaka mõisa teavad kõik juba nii hästi, et sellel lool ei ole mõtet pikemalt peatuda. Küll aga Dirhami sadamarestol, millest hakkab pisitasa välja kujunema Põhjaka 2.

Põhjaka asub sisemaal. Sellele vaatamata on seal mingi kalaroog alatasa menüüs. Aga võrreldes muu toiduga, siis sama harva, kui vanas Eestis. Dirhami on jälle nii mere ääres, et kala tuleb sõna otseses mõttes ise kööki kätte. Kuid see on tüütuseni tuttav rannikukala, millest kõik võimalikud toidud on ammuilma ära valmistatud. Veel midagi uut välja mõelda oleks juba leidlikkuse tipp!

Uut mõelda Dirhamis ei püütagi. Kui muidu võib juhtuda, et mõnedes kohtades kukub teada-tuntud toit välja kord pisut paremini või siis pisut halvemini, siis Dirhamis kukub ühtemoodi. Alati nii hästi, et õigem on sinna sööma minna, kui proovida samaväärset sööki mujalt restoranidest leida või ise valmistada.

Maitske Dirhami vürtsikilu või suitsulesta. Kui varem just tundus, et nendest roogadest on mõneks ajaks mõõt täis, siis Dirhamis läheb see mõõdik hoobilt nulli tagasi ning kumbagi kala võiks jälle süüa lõpmatuseni. Toitusid, mida igal pool Eestis iga päev valmistatakse ja süüakse, tehakse Dirhamis lihtsalt kõige paremini. Parem ärge hakakegi ise proovima, minge hoopis Dirhamisse sööma. Ilus elamus ja hea meeleolu on garanteeritud iga ilmaga.

Dirhamiga võrreldes asub Laulasmaa “õigele elule pealinnas” oluliselt lähemal ning on kõrvaline koht rohkem mõtteliselt, kui päriselt. Ükski toiduaine siin ise kööki ei kipu. Sellele vaatamata leiab menüüst toitusid, mida mujal ei leia. Või mis sarnaselt Dirhamiga on lihtsalt palju paremini valmistatud, kui kusagil mujal.

Erinevalt Dirhamist on Wicca toidud palju keerulisemad ning nüansirikkamad. Need maitsenüansid aga saavad alguse siitsamast mere äärest, metsast või restorani oma peenramaalt. Peakokk Angelica Udeküll ei poseeri kibuvitsade vahel, ta korjab neid oma restorani köögi tarvis. Mereäärne maa on igaühe maa ja Angelical ei ole teiste “korilaste” ees mitte mingisugust eelist. Kui jääb hiljaks, on kibuvitsade viljad kellegi teise korvis.

Nii merele pühendunud, kui on Dirhami, Wicca ei ole. Kuid midagi merelist tasub siin alati proovida. Praegusest menüüst kindlasti kurki ja vetikat. Vetikad on Eesti meeste poolt Norras korjatud. Needsamad mehed proovivad siinsamas Saaremaa külje all põisadru toiduks kasvatada. Kõige uuemate eksperimentidega ollakse Wiccas alati kursis.

Veel tasub Wiccas alati süüa taimetoitu. Seda ei tehta siin elustiili pärast nagu paljudes kohtades mujal, vaid maitse pärast. Lillkapsas taimetoitude seas on leviku poolest võrreldav räimega kalatoitude seas. Aga proovige leida kohta, kus lillkapsast taimetoit oleks niisama maitsev kui praegu Wiccas!

Kobras on kujunenud üheks Wicca firmaroogadest. Tõelist lugupidamist väärib aga Angelica ja Wicca järjekindlus ühe teise lihaga – kodumaise veiselihaga. Meie kohalik  veise- ja lambakasvatus veel areneb, kuid on ja jääb olema kordades väiksem, kui suurte maade kasvatused. See tähendab, et identselt sarnaseid lihalõikeid sadade või tuhandete kaupa ei saa olema mitte kunagi. Arenevate oskustega saab loomi kasvatada õigemini ja liha lõigata paremini, aga ikka ei saa tulemus olema nii filigraanselt joonlauaga mõõdetav, kui on Uus-Meremaa lambaliha või USA veiseliha.

Ja nüüd oleme jutu alguses tagasi. Kokkadel on kas lihtsam valik – põlata kohalik ära, või keerulisem valik – teha omast toorainest kõige paremat toitu, mis sellest üldse teha annab. Mitte kiruda põllumeest, vaid töötada temaga koos.

Profikoka amet ei ole lihtsalt toidu tegemine. Tema amet on tooraine tundmine, sellest kõige parema võimaliku toidu valmistamine ning sellega teistele eeskuju ja ideede andmine. Niisuguseid kokkasid on üha kasvavas toidutegijate armees kaduvvähe. Dirhamis ja Wiccas on. Seepärast nendesse restoranidesse minna tasubki. Nautima väikeseid, kuid igapäevaseid imesid.