Klubi

Neliteist aastat tagasi toimus Eesti restoranimaailma raputanud sündmus. Šoti klubi ruumides avas uksed Leib Resto. See oli julgustükk missugune. Tallinna vanalinna üks kaunemaid hoove ja selle lõpus asuv hoone olid siis suvaline nurgatagune raudväravate taga. Sinna leidsid tee peamiselt klubi auväärsed liikmed. Aga kõik teised pigem mitte.

Julgustükk õigustas ennast. Inimesed meilt ja mujalt võtsid omaks nii Leib Resto asukoha, kui selle kontseptsiooni pakkuda traditsioonilist Eesti toitu tänapäevasel moel. Restos pakutav leib sai suisa legendaarseks.

Kümneaastaseks Leib Resto ei saanud. Häda ei olnud otseselt midagi. Resto oli üks tuntumaid ja külastatumaid Eestis. Aga omanike jaoks oli tillukese rahvusköögi traditsiooni järjepidev esiletoomine ennast ammendunud ning liigselt karpi suruvaks muutunud.

Sündis uus resto – Lee. See ei olnud samm tagasi, vaid samm edasi. Suur samm edasi. Kohalik tooraine kohtus idamaiste maitsete ja tehnikatega. Kopenhaagenis hakkas just levima Japandi palavik, kus Uus Põhjala Köök oli ennast samuti ammendamas ja otsiti uusi väljundeid.

Sealtsamast Kopenhaagenist kolisid Tallinna Lee köögi uued juhtivad jõud. Silmapiirile kerkis võimalus, et Tallinna toiduskeene hakkab lähenema Kopenhaageni omale ning ehk saabki Tallinnast laiemalt tuntud hea toidu linn.

Tänaseks seda aga juhtunud ei ole. Lee Resto võeti vaimustusega vastu välismaalaste poolt, aga kohalik suhtumine jäi teenimatult leigeks. Japandi-vaimustus on Põhja-Euroopas nüüd samuti raugenud. See on asendunud bistroode ja brasserie’de “mässuga” klassikaliste restoranide vastu.

Muutuste tuultes alati hästi orienteerunud Lee omanikud ei jäänud samuti pikalt mõtlema. Lee Resto asemel on Lee nüüd moodne Brasserie ning pakub lihtsat toitu julgetes maitsekombinatsioonides, keskmistest restoranihindadest odavamate hindadega.

Päris tüüpilise põhjamise neobistrooga Lee puhul siiski tegemist ei ole. Viimaste mäss seisneb selles, et leitakse võimalikult madala rendiga ruumid mitte kõige mugavamas asukohas. Nende korrastamisse ei investeerita sentigi. Lauad-toolid ja sööginõud on kõik taaskasutuses. Ei mingit läbivat stiili. Ei miljöös ega ka mitte toidus. Toit on tehtud odavamatest toorainetest, aga uskumatult hästi. Selle kõrvale pakutakse jooke milliste olemasolust kliendil enamasti aimugi ei ole. Teenindus on alati kiirustav, kuid seejuures ülimalt asjatundlik ja emotsioonidest tulvil. Kõik bistroo vähesed töötajad teevad kõiki vajalikke töid. Ja bistroo lahtioleku ajal töötavad ennast sõna otseses mõttes ribadeks. Aga kliendile on tulemuseks mega kogemus väga mõistliku hinnaga.

Lee nii mässumeelne ei ole. Nimegi poolest brasserie, mitte bistroo. Sisekujunduses suuremad muutused varasemaga võrreldes puuduvad. Elegantset mööblit ei ole maha müüdud ega prügimäekraami asemele tassitud. Kaminas põleb tuli ja uuel peakokal on juba esimestel päevadel kõik nii kontrolli all, et saab köögist välja kamina ette juttu ajama tulla ilma katastroofiliste tagajärgedeta.

Maido Maiste on Lee uue kontseptsiooniga ideaalselt sobituv peakokk. On temagi Eesti restoranielu jaoks pöördelistel aegadel alati olnud õiges kohas ning kõikidele moemuutustele oma loomingu kaasavaraks andnud.

Ise leivategemisesega väga sina-peal olev mees on kõigepealt legendaarsel Leiva leival lasknud rahus ajalooks saada. Selle asemel pakutakse nüüd söögikorra sissejuhatuseks tatra hapusaia. Legendiks saamise eeldused tunduvad ka sellel olemas olevat.

Brasserie’le kohaselt soovitatakse tervitusjoogiks šampanjat. Kui üheainsa roaga peaks edasi andma kogu uue Lee olemuse, siis on selleks praetud vasika harknääre ja marineeritud timpnarmik loorberikastmes. Menüüs üldse mainimata jäänud, aga taldrikul kõige peal olevad punase endiivi lehed annavad muidu magushapu maitsega roale täiendava mõrkja nüansi. Lihtne roog, aga pakub suurepärase maitsekogemuse.

Toidud on mõeldud jagamiseks ja kuuest roast koosneva maitserännaku tellijate laud kaetakse toitudega mitmel korrusel. Teiste seast positiivselt esile tükivad veel veisetartar suitsuaustrikreemiga ja kuldmerikogrefilee suitsutatud sinikarpidega. Magusroogadel on veidi tuunimisruumi. Kokku on maitserännak  hea läbilõige Lee menüüst ja sünnitab tahtmise tulla tagasi, et proovida ka kõiki ülejäänud roogasid.

Praegune Lee koos minevikuga on otsekui purjepaat merel, mille tüürijad on alati kõige tugevama tuule toidumaailma tuultepöörises osanud üles leida ja paadi nina selle järgi seadnud. Toidumoeteadlikel on nüüd jälle põhjus Lees laud broneerida. Ja lihtsalt huvilistel niisamuti! Et iseenda jaoks selgeks saada, kas siin majas valitseb edasi  ligi poolteist aastakümmet kestnud loominguline rahutus või on nüüd juba tegemist rahunemisega.

Lee Brasserie

Uus 31, Tallinn

+372 53 043 562

welcome@leebrasserie.ee