Ajakiri

Maailm muutub niisuguse kiirusega, et muutustega kaasaskäimine hakkab muutuma üle jõu käivaks. Et andunud spordifänn teab oma lemmikala kohta rohkem kui meedias suud pruukiv spordikommentaator, on normaalne. Et paljudes poodides ostja teab kauba kohta rohkem kui müüja, enam nii normaalne ei ole. Aga et kodune hobikokk pakub suuremast osast tipprestoranidest paremat söögielamust… See on juba päris ebanormaalne.

Ameti poolest laevakapten Aleksander Gnutovi õhtusöökidest on Eesti Maitsed pajatanud pikemalt ja sagedamini, kui nii mõnegi restorani tegudest. Tema möödunud nädala õhtusöök pani mõtlema, kui kaugele üldse saab areneda hobi? Kas on võimalik, et hobikorras toiduvalmistaja paneb ära mitte suuremale osale restoranidest, vaid kõikidele restoranidele siin riigis? Sinna suunda kapten Gnutov igatahes purjetab.

Symphony of Southern European Cuisines ei ole just tagasihoidlik nimi hobikoka söögitegemisele.  Asukoht – Promo Cash&Carry Gastro Studio – näis viitavat sellele, et parima tooraine hankimiseks pidi hobikokk ometi nõjatuma suure tarnija abistavale õlale. Aga kuna iga õhtusöögile kutsutu sai ka hulgikaupluse kliendikaardi omanikuks, siis hea Eesti kombe kohaselt kingitud hobuse suhu ei vaata ning ei hakka täpselt järgi uurima, kui suure osa eriti hoolikalt valitud toorainest ning maitsenüansside seisukohalt kõige olulisematest lisanditest suurtarnija tegelikult pakkuda suutis.

Itaalia, Hispaania ja Portugali päritolu viis rooga olid kõik meistriteosed üksteise otsa. Maitserändurit kimbutab enamasti see, et reisilt koju tulles ei maitse isegi kaasaostetud vein samamoodi, kui kohapeal. Mis siis veel siin järgi tehtud toitudest rääkida. Kapten Gnutovi viimase õhtusöögi kõige suurem tegu oligi see, et ta suutis kummutada ka selle müüdi. Portugali cataplana, mis kuidagi taldrikusse ära ei tahtnud mahtuda, oli kõige parem näide, et teiste järgi tegemisega kokakunstis kaugele ei jõua. Tuleb ikka ise teha. Ja kui eriti süvenenult teed, ainult siis võib juhtuda, et oma tulemus kukub välja parem, kui oli see, mille võtsid aluseks. Gnutovi söögid ei jäänud alla kohalikele originaalidele. Ja vähemalt seesama cataplana oli parem nendest, mida Portugalis kohapeal on maitsta õnnestunud.

Hobimuusiku esimene sümfoonia kukkus välja võimas. Kvaliteedi osas mingeid kompromisse ei tehtud. Kui paella pidi veel pisut hauduma, et see oleks taldrikul perfektne, siis külalised ootasid kannatlikult. Mistahes restoranis oleks tõusnud kisa taevani, aga kapten Gnutovi “laevas” teavad kõik, kes on kapten ning kuidas peavad käituma ülejäänud. Sest kui seesama laev järgmine kord jälle merele läheb, tahavad kõik uuesti pardal olla, mitte kaldalt järele lehvitada.

AG Place Gastronique

Asukoht: seal, kus juhtub

Pääsmed: nendele, keda kutsutakse