Ajakiri

Konarlik ja kehvavõitu Narva maantee omandab pisitasa uut ilmet ja paremat sõidetavust. Arenguga käivad kaasas ka võimalikud peatuskohad. Kui seada eesmärgiks peatuda igas söögikohas, mis pakub märkimisväärset elamust, siis võib teekond osutuda üllatavalt pikaks. Meie sõitsime Narvast Tallinna üheksa peatusega!

Rondeel, Mimino, Purtse

Tulivee, Vihula, Wöse

MerMer, OKO, Ruhe

Rondeel

Nendel, kes tulevad autoga Peterburist, peab olema mitme tunni jagu kannatust varuks. Pärast Peterburi ning enne Narvat kehakinnituseks kinni pidada suuremat mõtet ei ole. Narva on esimene verstapost. See “post” ehk Narva linnuse torn paistab Venemaa poolele väga kaugele kätte. Tallinna poolt sõites tuleb Narva jõe äärde välja jõuda, enne kui torn silma hakkab.

Torn ja kogu linnus on nii vanad, et selle ehitamise üksikasjade suhtes ei ole ajaloolased ühel meelel. Aga kõige uuem uudis, mis linnusega seotud, on see, et Narvas on nüüd vähemalt üks korralik söögikoht. See on linnuse restoran Rondeel sellest ajast peale, kui peakoka ameti võttis enda kanda Indrek Kõverik.

Muidu on linnus ja ka restoran endiselt mõnusalt nostalgilised paigad. Seda nostalgiat on isegi päris mitu erinevat. Taani asehaldurist Eilhard von Obergest ja 13. sajandist alustades ning Lenini ja möödunud sajandiga lõpetades.

Narva linna söögikohad on täiesti omaette teema. On proovinud ühed ja teised, aga suuremat asja ei ole kellelgi välja tulnud. Indrek Kõverik on linna uus lootus ja võimalus.

Miljöö poolest ei ole Rondeel muutunud mitte kuidagi – kuulub muuseumile ja näeb ka muuseumina välja. Selles ütluses ei ole põrmugi sarkasmi, kolmkümmend aastat tagasi olid meie kõige paremad söögikohad just niisugused.

Kelner soovitab sissejuhatuseks rooga A5/320. Tegemist on väikese läbilõikega kogu restorani poolt pakutavast menüüst. Kaheksa krõbeleivale asetatud ampsu serveeritakse puualuselt, mille suurus on A5. Kohalik, suurest Venemaast suuresti mõjutatud söögi – pigem küll joogi – kultuur näeb iga ampsu kõrvale ette pitsi viina. 8 pitsi on kokku 320 grammi viina ehk “korraliku mehe mõõt”.

Huvitaval kombel hakkab aga just sellest kangemast kraamist pihta Eesti kultuur. Ootustevastaselt soovitab Rondeel Moe viina või Setu handsat ja neile, kes “mehe mõõtu” välja ei kanna, hoopis kohalike meeste käsitööõlut.

Veel hakkab menüüst silma supp hartšo? Jah, just küsimärgiga! Sellepärast, et supis on mõned koostisosad, mida klassikalisest hartšost ei leia. Ja muidugi ei saa Narvast lahkuda ilma silmu maitsmata. Kõik restoranid pakuvad lahkelt purgisilmu, kus restorani enda töö piirdub kala purgist taldrikusse panemisega. Rondeelis on teisiti – silmud on siinsamas köögis röstitud-suitsutatud ning maitsevad imehead.

Imet Rondeel ei paku. Tegemist on ennekõike narvakatele mõeldud Narva restoraniga, mis tähtpäevade tähistamise kohana vägagi populaarne. Ka rohked turismigrupid ei lase a la carte toitusid viimistleda niisugusele tasemele, kui on Tallinnas. Aga see ei olegi tähtis. Oluline on, et Narvas saab nüüd enne Tallinna sõitma hakkamist kõhu korralikult täis süüa.

Kuigi tegelikult ei ole see üldse hea mõte, sest kui vaevalt veerand maast saab sõidetud, jääb otse tee äärde Mimino.

Mimino

Autokaupluse küljes, otse tankla vastas asuvat Gruusia köögiga restorani Mimino ei ole asukohaga hellitatud. Või siiski on? See, kes heale toidule mitteviitavast ümbrusest söandab ikkagi resto uksest sisse astuda, pettuma ei pea. Siin pakutakse kõige paremaid Gruusia toitusid Eestis. Vaielda ei söanda keegi, aga kopeerida või muul moel sissetöötatud nimest kasu lõigata küll. Seega, olge ettevaatlikud – ainus õige Mimino on trahter Jõhvis. Oma toitusid nad mujal ei paku.

Gruusia toitude valmistamine ei ole kindlasti raketiteadus, kuid teise rahvuse esindajatel need samaväärsed välja ei kuku, tee mida tahes! Grusiinlased panevad – nagu naid ise väidavad – toitu valmistades sellesse oma hinge. Aga, eriti viimasel ajal, teevad kõik sedasama ja iga päev. Gruusia hing on temperamentne. Kokal on head päevad ja mitte nii head päevad ning toit tuleb välja vastavalt. Gruusias kohapeal see probleemi ei valmista, Eestis küll. Seepärast Gruusia toitusid pakkuvad restoranid Eesti paremate söögikohtade hulka ei küündi.

Mimino on seni ainus erand ja saladus on lihtne: Gruusia temperamendi ja Eesti kaalutleva eluviisi teineteisest lugupidav koostöö.

Evelin ja Gert Tartlan teevad omal moel Gruusia köögiga Eestis seda, mida Henrik Yde oma restoraniga Kiin Kiin on teinud Tai toiduga Taanis. Tai kuningaperekonna meelest oli see nii eriline, et Henrik sai kutse minna Taimaale tegema kohalikele niisugust Tai restorani, missugusega nad seal ise hakkama ei saa. Henrik sõidab nüüd edasi-tagasi ning tema restoranid mõlemal maal on väga edukad.

Kordumatu Gruusia köögini on siiski veel pikk tee minna. Tähtis on, et siht silme eest ei kaoks ning muud huvid tähelepanu kõrvale ei juhiks.

Purtse

Kolmas soov teha peatus ei lase ennast kaua oodata. Purtse kindluselamu paistab tähelepanelikule vaatajale tee peale ära, kui Jõhvist on Tallinna poole sõidetud 25 kilomeetrit. Teist niisugust objekti Eestis ei ole. Möödasõitjad saavad läbi astuda laupäeval ja pühapäeval.

Võib-olla juba kindluselamust kuulsamgi on Purtse käsitööõlu, mis käärib siinsamas kindluse taga endises sepikojas. Kindluselamu üks haldaja Janner Eskor on ka pruulikojas osanik. Tema partner Sigrid Välbe valmistab toitusid, mida kindluse restos pakutakse ennekõike koos oma õllega.

Purtse pruulikojal on erinevaid õllesid ritta panna juba kaheksa. Need eristuvad teiste seast ka pudeli kuju poolest nii nagu eristub kindluselamu kõikidest teistest Eesti ehitustest. Olgu pudeliga, kuidas on, õlut pruulitakse ikka maitse pärast. Küllap on siis Purtse meestel eriline maitsemeel, sest pruulikoda ei taha enam hästi sepikotta ära mahtuda. Nende õlledel on lisaks erilistele maitsetele ka erilised lood – kõik kohaliku karmi eluviisiga seotud. Seepärast maitseb Purtse õlu kõige parem just kindluses või mõnes õllede lugudega seotud paigas Ida-Virumaal.