Ajakiri

Bocuse d’Or. Prantslased oskavad. Nii, nagu on šampanja klass omaette vahuveinide seas, on Bocuse võistlus klass omaette kokavõistluste seas. Sellel esindatud olla ihkab kogu maailm. Iga kahe aasta tagant Lyonis kooskäimine tähendab suhtlemisvõimalust ja otsekontakti kokandusmaailma koorekihiga.

Eesti osaleb alates 2009. Aastast. Siis pani Vladislav Djatšuk märgi maha 7. kohaga Euroopa eelvoorus. See koht on jäänud meie kokkade saavutuse laeks. Sama koha saavutas veel Artur Kazaritski nii Euroopa eelvoorus, kui maailma finaalis.

Nüüd on aasta 2026 ja Eestit esindab Joonas Koppel. Tema treener on Mihkel Rand ja abikokk Nora Moosar.

Võistluse korraldus käib ajaga kaasas. Pealtvaataja ei ole kunagi pääsenud kõike nii lähedalt vaatama, kui sellel aastal. Ja ta saab olla kõigi üksikasjadega rokem kursis, kui ei iial varem. Tulede ja vilede pealt kokku ei hoita. Kulisside taga on aga näha kõva kokkuhoidu, kui võrrelda sellega, mis toimus headel aegadel. Külalislahkusel on rasked ajad ka Prantsusmaal.

Võistlus meenutab endiselt spordivõistlust, kus fännid tõmbavad endale tähelepanu juba tänaval võistluspaika minnes. Võistluse melus peavad kokal olema niisama kõvad närvid, kui korvpalluril maailmameistrivõistlustel.

Konkurents läheb igal aastal järjest tihedamaks. Kuigi Prantsusmaa ja Põhjamaad on vankumatult tipus, tungib nende sekka igal võistlusel mõni suurem üllataja. Sellel aastal tuntud hea toidu maa Itaalia. Nemad ei ole varem sellel võistlusel osalemisele eriti aega ja vahendeid kulutanud. Nüüd siis võtsid ette ja said preemiaks kolmanda koha.

Võitis Taani ja teine oli Norra. Nende omavaheline jagelemine esikoha pärast hakkab saama traditsiooniks.

Soome gastronoomia on samuti saanud tuule tiibadesse. Nendest räägitakse pealtvaatajate seas palju. Publik on asjatundlik. Soomlaste kalaroog tunnistatakse võistluse kõige paremaks. Üldarvestuses 6. koht viib kindlalt finaali.

Lätlasi on kohal veidi rohkem, kui eestlasi aga nähtavad suudavad nad olla 4 korda rohkem. Kokkuvõttes 11. koht ja esimesena finaalist välja jäämine on kindlasti kibe alla neelata. Eelmisel korral nad  ju maailmafinaali pääsesid. 

Leedulased on kohal esimest korda ja nende lipud lehvivad uhkelt. Tiim tegutseb väga enesekindlalt ja professionaalselt. Tulemuseks 12. koht, kohe lätlaste järel.

Mis juhtus Eestiga? 20. koht nina uhkusest püsti ei aja, aga kõrvu lonti lasta ei ole ka mõtet. Esteetika, mida Eesti pakkus, eristuski täiega, aga seekord see žüriid ei kõnetanud. Eesti esindaja žüriis  Angelica Udeküll pani tähele, et laiemalt aktsepteeritav ja matkitav toitude visuaal  otsib uut kuju ja hakkab ilmselt peagi muutuma. Eesti pakutut seekord hurraaga vastu ei võetud. Ehk siis järgmine kord. Oleme ju ikka uued tuuled kiiresti ära tundnud ja nende järgi oma suunad seadnud.

Üritasime kõvasti, aga saatan oli jälle peidus detailides. Kuid laiemalt ka selles, et põhitöö kõrvalt muuhulgas võistluseks valmistudes sellel tasemel enam läbi ei löö. Näib, et riik ja söögi- ning joogitööstus on arvamusel, et kui see võistlus aastal 2020 Eestisse saadi, siis rohkem enam saavutada ei ole võimalik ja vahendeid võistkonna toetuseks leitakse praegu väga napilt, pigem üldse mitte.

Ilma soovita olla oma nägu ja teistega rinda pista niisugusena, nagu oled, mandub meie külalislahkuse valdkond paratamatult. Aitäh Emmanuel Wille, Angelica Udeküll, Joonas Koppel, Mihkel Rand ja Nora Moosar, et te ambitsiooni alles hoidsite. Ettevalmistus järgmiseks võistluseks algab nüüd. Leiame selle ambitsiooni Eestist üles!