Ajakiri

Möödunud aastal Tallinna lisandunud restoranide seas on Koyo üks tähelepanuväärsemaid. Niisugust kogemust, nagu see restoran pakub, mujalt Eestist ja Baltimaadest ei saa. Tegemist on nimelt siiinmail ainsa jaapanlasest peakokaga omakase restoraniga.

Varem on omakasega Tallinnas kätt proovinud vägagi tegijad kokad, aga pidama ei ole need restoranid jäänud. Koyo on nüüd Tallinnale omamoodi kondiproov, kas meie restoranide külastamise kultuur nüüd juba on võimeline  omaks võtma toidumaailma ühte kõige kõrgemat taset. Helsingis näiteks on omakase restorane juba mitu.

Küllap on meil siin suurimaks takistuseks ülima minimalismi mõistmine, mida seda tüüpi restoranid esindavad. Kuigi. Iga väiksemgi detail jääb pilgu ette mitu korda, sest eriti palju neid  ju ei ole. Ja kui väga mitu korda vaadata, siis hakkab lõpuks ka kohale jõudma, kui suur on iga pisiasja osatähtsus.

Kõik omakase restoranid on ühesuguse ülesehitusega. Kesksel kohal on köök, mida ümbritseb kõrge lett. Leti taga istuvad külalised reas. See on otsekui esimene rida teatris. Iga liigutus köögis on näha. Iga lausutud sõna on hästi kuulda. Etenduse kokkade vaheline osa on sealjuures sõnatu. Selles mõttes, et kokad räägivad üksteisega minimaalselt, kui üldse.

Igale sööjale aga selgitatakse kõike isiklikult ja üksikasjalikult. Koyosse mahub korraga 11 külalist. Neile annavad söögietenduse kolm kokka ja kaks teenindajat. Tähelepanu igale külastajale on maksimaalne.

Peakokk Kozuto Hokari on selgelt kogu etenduse dirigent ning kõige lugupeetum isik personali seas. Ta on alati kesksel kohal ning tegeleb ainult kõige olulisemate asjadega. Iga tema liigutust on nauditav jälgida. Samas jätab ta oma kahele assistendile piisavalt võimalusi ka oma teadmisi ning oskuseid demonstreerida.

Aga peakokk ei ole omakase etenduse peaosatäitja, vaid on näitejuht. Peaosalisteks on ilma igasuguste kahtlusteta serveeritavad road. Igaühe oma tähthetk on siis, kui see külalise ette asetatakse. Aupaklikkust, millega peaosaline tema oluliseks hetkeks ette valmistatakse, ei saa hästi sõnadega kirjeldada. Võiks arvata, et isegi kõige suuremaid inimestest filmi- ja lavatähti ei kohelda neid ümbritseva personali poolt niisuguse aupaklikkuse ja lugpidamisega.

Kogu Koyo söögitseremoonia kestab maksimaalselt kaks tundi. Nii mõnigi kord tekib pika degustatsioonimenüüga restoranis söögi lõpupoolel juba väike tüdimus. Koyos küll mitte. 

Kui kõik on lõppenud, siis saadud emotsiooi pealt oleks kohe valmis kogu protseduuri uuesti otsast lõpuni ka teist korda läbi tegema. Ainult kõht annab mõistusele märku, et seda tuleb teha järgmine kord.

Koyol on olemas kõik eeldused, et jääda püsima ja saada Tallinna restoranimaastiku üheks teed näitavaks majakaks.