Ajakiri

Von Krahli Aed on 15 aastat vana restoran Tallinna vanalinnas, mille lugu on huvitav selle poolest, kuidas pooleteise aastakümne jooksul on kosmosest toidumaastikul saanud reaalsus.

Sisseastuja saab kohe ja hästi informeeritud juba välisukse taga. Erinevad soovitajad ei ole olnud kitsid Aeda märkama ja teistele edasi soovitama. Väärt koht! Pakub suures osas mahetoitu ja on puhta toidu saatkond.

15 aastat tagasi oli tegemist tõelise välisesindusega, võib-olla isegi kõige eksootilisemaga kõikide vanalinna saatkondade seas. Mistahes välisriikide eripärasid olime õppinud juba aktsepteerima.

Aga mahetoit ja taimetoidurestoran olid siis veel tõepoolest sõnumid kosmilisest kaugusest. Neid oli vaja kõigepealt dešifreerima hakata ja siis mõistma õppida.

Aja jooksul on restoran püsinud välimuselt praktiliselt muutumatuna. Aeg seisab siin ja mis aeg see on, jääb igaühe enda otsustada. Hoopis olulisem on see, et siin on alati olnud õdus istuda ning alati on pakutud sööke ja jooke, mis on veidi vähem või rohkem oma ajast ees. Ja tirivad aega ning restorani külalist endaga kaasa.

Viieteistkümne aastaga on restoran selgeks saanud, kuidas pakkuda süüa ja juua nii, et see kedagi ei diskrimineeriks. Rõhk on endiselt mahe- ja taimetoidul, aga kõige muu sööjad saavad samuti söönuks ning kõikvõimalikud talumatused samuti lahendatud.

See käib siin nii loomulikult ja libedalt, et Aed võiks olla kohaks, kus Toompea poliitikud peaksid käima kohustuslikus korras poliitilist sallivust õppimas ja praktiseerimas. Igatahes selle 200 000-ga, mis “Äripäeva” andmetel kulus peaministri ühekordseks järeleaitamiseks, saaks siin õpetust terve Toompea. Kõhu täis pealekauba ja raha jääks kodumaale ka.

Soovitusena on Aial ette näidata see, kuidas nende alguses kosmilisena tundunud mõtteviisist on 15 aasta jooksul saanud kõigile mõistetav toidukultuur. Söök ja jook, mille valmimise taga on kindlad isikud tooraine kasvatamisest alates. Saamislood, mis kinnitavad toidu ausust ja puhtust.

Põhjalas on kohalikust toidust saanud kultus. Kõik, mis söödav, on juba leidnud tee pannile või potti. Kuid siiani veel juuakse selle kõrvale hästi sobitatud, kuid valdavalt mujalt pärit jooki.

Aia joogikaart on 15 aasta jooksul olnud ideeliselt muutumatu, kuid sisuliselt tulnud niisamuti kosmosest maa peale. Aastal 2005 oli lihtne. Kõik joogid, mis riiklikus alkoregistris kandsid märgistust “öko”, said otsetee resto joogikaardile. Nii olid seal üksikud ökojoogid ja valdav osa kõike muud.

Aastal 2020 töötab Aed oma kõige olulisemad joogid koos kohalike partneritega ise välja. Maitske elegantset rabarberiveini, mida päritolu varjates võiks ilma muredeta müüa viinamarjaveini pähe. Proovige õlut, mis on iseloomukam kui Lager, aga pehmem kui IPA. Just paras toidu juurde. Või humalaga õunasiidrit. Söögi lõpetuseks on mõni isetehtud likööridest juba kohustuslik.

Kuidas niisugused restoranid sünnivad ja püsima jäävad? See ei ole üldse mingi miljoni euro küsimus. Püsivad restoranid, mis on elustiil. Ja mille tulemus, mitte eesmärk, on äri. Jaagup Jalakas, restorani omaniku poeg, on üles kasvanud rohkem Aia-kodus kui päris kodus. Sellele, et ta pärast kooli siin kohe tööle asub, alternatiivi ei olnudki.

Kui restoranis “elavad” omanikud, siis hakkab seda pisitasa tegema ka restorani personal. Ja siis saab restorani personalist pere, mitte kollektiiv. Ning peresse juurde võetakse neid, kes isikuomaduste poolest sobivad. Mitte neid, kellel ette näidata kosmiliste kogemustega CV.

Nüüd on vahest vastus olemas küsimusele, miks ka kõigil külalistel Aias on alati õdus olla.  Õigemini küll… Oli, sest just siis, kui eelmine lause sai lõpetuseks punkti, laekus info, et Von Krahli Aed suletakse. Viiruse levik on vanalinnas viinud hingamisaparaadi alla järjekordse restorani. Ja ilmselt läheb see tagasi sinna, kust kunagi tuli. Ehk kosmosesse.

Jaagup Jalakas