Ajakiri

Elu tahab elamist. Ilusa ilmaga tundub ka kõige mugavam kodu vanglana. Möödunud nädalavahetusel katkestaski seesama ilm (ja muidugi emadepäev) vangide kannatuse. Sündis esimene pilt, mis peaks hakkama toimuma siis, kui eriolukord lõpeb ja normaalne olukord taastub.

Kooker Raekoja platsi veerel

Vanalinn jäi endiselt inimtühjaks. Raekoja platsi turistilõksud püüavad oma lõkse ümber seada kohalike kinnipüüdmiseks. Peamine peibutis peaks olema muutunud hind. Aga see peibutis ei tööta isegi päikesepaistega koos. Suurem osa toolidest on tühjad. Ühest platsi nurgast saanud ümbruskonnas elavate välismaalaste kooskäimise koht. aga see ei olene söögist, joogist, hinnast ega päikesest.

Aga otse raehoone kõrval, seal, kus algab Kullassepa tänav, on pisikene kiosk, mil nimeks Kooker. Pakub minipannkooke, mis valmivad otse tellija silmade ees. Avatud luugist paistab vaade, otsekui oleks tegemist vanalinna elaniku koduköögiga, mille aknast ta möödujaid kostitab.

Kooke saab singi-juustu, moosi ja lihtsalt võiga. Kõrvale saab rüübata kohvi, kuuma šokolaadi, höögveini või limpsi. Kõik on aus käsitöönduslik kraam. Kookeri hinged on Tiina Sokolova ja Edith Mihkelson.  Edith  juhatas varem moodsa Eesti köögi lipulaev-restorani MEKK tööd. Sealt pärit suhtumine on Kookerisse üle kandunud. Minipannkoogid on uus ja äge tänavatoidukogemus. Sellepärast tasub Reakoja platsile jalutada küll.

Mooni eriline suvi

Kalarannast on saanud üks suur ehitustanner. Restoran Moon kõige selle keskel pakub privaatse üllatuse. Resto sees on lauad üksteisest nii kaugele paigutatud, et teised Mooni külastajad jäävad harjumatult kaugele ning atmosfäär on romantilisem kui ei iial varem. Istumine resto väikeses hoovis on elamus omaette.

Alanud suvi saab olema Mooni külastajate seas ainulaadne. Niisugust privaatsust ei saa siin nautida mitte kunagi hiljem. Pigem peab pelgama, et kui ümbritsevad kortermajad valmivad ning elanikud sisse kolivad, muudavad nad kogu Eesti lemmiklerstorani lihtsalt oma kohaks.

Uuest menüüst leiab taas neid toitusid, mis kunagi Moonist Mooni tegid, ja mõned päris esmakordsed road. Proovige meeglasuuriga turska lillkapsapüreega, mis pildil peidab ennast kapsalehe varju. Koos porgandi-sinepikastmega moodustab see suus maitsekombinatsiooni, millesarnast ei ole Moonis varem kogeda saanud. Sobib hästi kokku vaid sellel aastal pakutava erilise privaatsusega.

Ööbiku – uus kogunemiskoht?

Kui Raekoja plats on tühi ja Moonis saab nautida romantilist privaatsust, kas siis Ööbikul võib kogeda lausa üksinduse luksust? Oleme Ants Uustaluga kokku leppinud, et läheme külla reedel kell kolm, siis võiks see olla võimalik. Aga oh-oo! – ühed tulevad ja teised lähevad. Mis sest, et päikest rohkem ei ole, kui on. Ööbikust on saanud uus Raekoja plats!

See ei ole siiski teade politseile. Ööbikul on ruumi laialt. Vahemaad lubatust palju suuremad ja desinfitseerida saab igal sammul. Linnupete vinnutatud pardilihast ja maksast koos jääforelli ja hapendatud köögiviljadega. Hake kergsoola särgedest ja seasabad mitte kaugelasuvast Frank Kutteri ülimoodsast farmist. Grillilt kild esimese Eestis üles kasvatatud ning siin lõpetatud Wagyu veiseliha. Itaaliast avastatud erilised veinid, mida Eestis saab vaid Ööbikult…

Eesti kulinaarne raskuskese näikse olevat veidi edasi liikuma läinud. Sellest, et kunagi väljaspool Tallinna vanalinna olulist toiduelu ei toimunudki, on nüüd pigem saamas vanalinna üks uutest legendidest. Enne otsis hea toiduaine teed kõige paremate kokkade juurde, kuid uksed ei pruukinud alati olla avatud. Nüüd on pigem kokkade kord minna ise paremate toiduainete juurde sinna, kus need kasvavad. Ega see midagi seninägematut ju ei ole. Kõige-kõigemad kokad maailmas tegid seda juba mõnda aega enne maailma lukkuminekut.

Aga küsimus ongi vähem kokkades ja rohkem sööjates. Kas aus toit on edasi rohkem jututeema, kui osa igapäevasest elust? Kas ikka edasi on parem see, mis maksab kõige vähem? Aga nagu eespool juba öeldud – esimesed märgid näivad julgustavad. Mis muud, kui rohkem ausat toitu teile taldrikule!