Ajakiri

Pilt: Lauri Laan

Sõna: Aivar Hanson

Alustades sellest, et eelmise nädala infovoo üks suuremaid dominante oli WC-paber, tuleb tõdeda, et tegemist ei ole mitte mingi lihtsa, vaid vägagi märgilise tootega. Meie kõigi jaoks. Viimati, kui WC-paberist ebaproportsionaalselt palju räägiti, lagunes meie ümber laiali terve meie elu. Sest kokku varises Nõukogude Liit. Mis siis nüüd, kas keerame paanikanupule veel ühe vindi peale?

Olukord on kindlasti keeruline. Just alguse saanud rohke vaba aja puhangus on paljud juba kindlasti (ja teab mitmendat korda) jõudnud meelt lahutada kultusfilmiga, kus lihtne saarlane ütleb kuldsed sõnad: “Keeruliseks ära sina oma elu ise ela!” Aastaid hiljem ütles üks reaalne mees, mitte filmitegelane, niisama tähenduslikud sõnad: “See, mis on toonud meid siia, ei vii meid edasi.”

Nende kahe tõdemuse kõrval on külalislahkussektori jaoks – mille ettevõtetel ja töötajatel ei ole mitte lihtsalt vaip alt ära tõmmatud, vaid samal ajal on veel plahvatanud ka tuumapomm – kogu muu informatsioon lihtsalt infomüra. Edasi võib haliseda ja ainumast hetke tabanud tühjade poelettide piltide kõrvale postitada ridamisi veel kõledalt tühjade restoraniruumide pilte. Või läbimõeldult ja tasakaalukalt tegutseda…

Kiirelt saaks kogu külalislahkussektori jätkusuutlikkusele anda tugeva motiivi valitsus. Kui veel enne selle nädala reedest riigimaksude päeva jõutaks välja kuulutada sektori jaoks koheselt jõustuv ja konkreetselt formuleeritud maksupuhkus, siis oleks tegemist VALITSUSEGA läbivalt suurte tähtedega.

Aga “tuumapomm” külalislahkussektoris on armutu ja armuline ühteaegu. Armutu selle poolest, et pühib kõik seniolnu minema ning suuremal osal tuleb jätkata täiesti teistmoodi. Või siis üldse mitte jätkata. Sest kui õudne lõpp tuuakse kandikul kätte, on lõputu õuduse jätkamine pehmelt öeldes vastutustundetu. Armuline aga selle poolest, et pikka aega suurpuhastust vajanud ülerahvastatud korter on nüüd äkki tühi ning vajab kõigest kapitaalremonti ja uuesti sisustamist.

Esimesed nutikuse idud ongi juba pead tõstnud. Kuigi “näha on alles tuumaseen ja lööklaine ei ole veel üle käinud”. Restoranide söögisaalid lähevad kinni, kuid osad köögid jäävad lahti. Et kojutoimetamise kaudu pakkuda inimestele täisväärtuslikku toitu ning töötajatele palka. Hotellid on ettevaatlikult kuulutanud valmisolekut karantiini-majutuseks. Sektor hoolib, et ebanormaalses olukorras saaks jätkuda võimalikult normaalne elu.

Kuid kogu sektori edasise käekäigu ja saatuse otsustab ikkagi klient. See kuningas, kellele kogu külalislahkuse üleküllus on suunatud. Kas ta jätkab rämpstoidu ahmimist, mille pakkumine on tõenäoliselt ka edaspidi ettevõtjale jätkusuutliku söögi pakkumisest “pommikindlam”. Või kasutab taevast kätte sadanud jõude- ja mõtlemisaega mitte ainult meelelahutuseks, vaid ka oma elu ümbermõtestamiseks.

Koroona viirust kodus kõigiti vältides ei tohiks tähelepanuta jääda, et infovoog, mida saab mõõdutundetult tarbida ning millesse igaüks saab lisada oma tilgakese või ka suurema lonksu juurde, on saanud juba mürgisemaks kõige mürgisemate kemikaalidega kasvatatud saadustest. Ja kordades tervisele ohtlikumaks igasugusest tööstuslikult maksimaalselt töödeldud rämpstoidust. Seepärast… Tarbige vaid seda infot, mille allikat saate kindlasti usaldada ning tuulutage kõik muu peast välja. Vähemalt üks kord päevas!

Jäägem (või saagem?) siis ennekõike infoterveks. Sest selge peaga saab meie külalislahkussektor 2.0 atraktiivsemaks ja elujõulisemaks, kui ei iial varem. Selles pole kahtlust.