Ajakiri

Restoran 180 Degrees by Matthias Diether on väike Berliin Tallinnas Noblessneri kvartalis. Oleme juba korduvalt kirjutanud, et niisigust ordnung’i, kui selles köögis, ei näe kusagil mujal Eestis. Ja et Matthiase restoran on kild väga-väga ehedat Berliini Tallinnas.

Sellest ehedast Tallinna-Berliinist niisama ehedasse Tallinna-Tokyosse pääsemiseks ei pea lennureisi ega üldse mitte mingit reisi ette võtma. Sest väike läbilõige Jaapani pealinna parematest söökidest ja jookidest asub sajakonna meetri kaugusel Kai Keskuses. Selle koha nimi on Kampai.

Jaapani toidule mõeldes ütleb eestlane sekunditki mõtlemata: “sushi!” Aga Kampai peakokk Hide Hirakata raputab viisakalt naeratades pead: “Ei-ei. See, mida Eestis praegu pakutakse, ei ole päris Jaapani sushi, see on… Ee-ee, Eesti sushi.” Niisuguses hinnangus ei ole kübetki halvakspanu. Mida kaugemale jõuab toit emamaast, seda rohkem hakkab ta muutuma selle maa sarnaseks, kus seda toitu pakutakse. See on paratamatu. See on loomulik.

Aga Kampai ei ole mingi Eesti versioon Tokyost, Kampai saab olema päris. Saab olema? Jah, Kampai, kuigi juba avatud, ei ole veel päris valmis. Eheda Jaapani eksporti Eestisse on ettevalmistatud kuude kaupa. Ja kuluvad veel mõned kuud, enne kui see päris lõplikult tehtud saab.

Kui Kampai saab valmis, siis pakutakse siin päris Jaapani sushit, alates riisi valimisest, selle keetmisest ja vormimisest ning lõpetades maksimaalselt värskete mereandide kohaletoimetamise ning nende erilisel moel fileerimisega. Midagi juba natuke maitsta saab ja see maitse eristub küll.

Hide ei ole äsja Eestisse tulnud. Hea toidu (veel täpsemalt – ramen’i) sõbrad teavad teda kindlasti restoranist Washoku Story. Seal pakkus ta imelist ramen’it. Seesama ramen peaks olema üks eestlasele kõige mõistetavamaid põhjuseid, miks Kampaisse tulla. Meil on aasta ringi jahedavõitu ning tuline ramen tehtuna nii nagu see tuleb välja üksnes Hidel, kõlab argumendina.

Tegelikult seisneb Kampai tükikese Tokyo mõte selles, et ühte restorani on koondatud väga erinevad Jaapani toidud, alates tänavatoidust karaage ja lõpetades ülimalt viimistletud peakokalaua toiduga omakase. Kuidas mõtleb Hide sellega üldse hakkama saada?

Näiteks restorane, mis pakuvad üksnes ramen’it, on Jaapanis sadu. Kampais pakutakse nelja erinevat (muidugi väga hästi valmistatud), aga kaugemale ei minda. Seesama põhimõte kehtib ka kõikide teiste toitude kohta. Pigem vähem valikut, kuid kõik on väga hea.

Oskar Pihlikust sai just tunnistusega sake-sommeljee. Selle joogi maailma eripäradega tutvumine seisab Kampai külalistel samuti ees.

Kogu-Tokyo-korraga-restoran on julge ettevõtmine. Hakkab kompama eestlaste gurmaanluse piire. Aga kaks nädalat avatud Kampaid võis hakata pidama edukaks restoraniks isegi varem kui uksed avanesid. Enne Kampaid ootasime kannatamatult Fotografiska või Puri avamist. Ootused õigustasid ennast.

Kaks aastat tagasi kappas Eesti restoranide tipp galoppi maailmataseme järel ja vähendas jõudsalt vahemaad. Aasta tagasi liikusid meie tipud edasi maailma tippudega samas tempos, vahe enam ei vähenenud. Sellel aastal tuleb tõdeda, et muu maailma tipud liiguvad vaikselt meie tippudel eest ära.

Niisuguselt tasemelt, kuhu oleme tänaseks jõudnud, saab veel kõrgemale tõusta ainult väga julgeid väljakutseid esitades ning kõiki teadaolevaid piire ületada püüdes. Puri, Fotografiska ja nüüd Kampai annavad lootust, et Eesti toidumaastik mitmekesistub edasi ning siin hakatakse samuti kunagi trende looma, mitte ainult neid kiiresti üle võtma!

Nii maitsvat maja, kui on Kai keskus oma Lore, Suhkruingli, Kaifi ja Kampaiga, on maailmas vahest kahe käe sõrmede jagu. Et Tokyo ja Berliini asemel saab minna Noblessnerisse, on väike vägitegu.

Järgmine aasta paistab tulevat niisugune, et hakkame maailma tippudele jälle taas lähemale jõudma.