Ajakiri

Teisiti, kui üleni suurte tähtedega, ei ole sellest üritusest sünnis kirjutada. Tegemist on maailmasündmusega ja niisuguseid toimub Tallinnas aruharva, kui üldse. Aga TCBW toimub Tallinnas igal kevadel, nüüd juba neljandat aastat.

TCBW paneb õlleinimesed erutusest värisema aasta jooksul kolm korda. Kõigepealt õllepruulijad – siis, kui on teada, et korraldajad jagavad kutseid tulla oma uudisõlledega Tallinna. Kutse saavad vaid nelikümmendkond õllepruulijat, kellel on maitsta anda antud hetkel huvitavamatest kõige huvitavamad õlled. Siis õllehuvilised – kui algab piletimüük. Kauaks neid ei jätku. Kõigile soovijatele ammugi mitte. Ja lõpetuseks nii pruulijad kui huvilised – kahepäevase õllemaratoni ajal.

43 pruulijat 16st riigist 344 õllega ja 1450 õllesõpra – niisugused olid selle aasta TCBW arvnäitajad.

Kõige arvukamalt õllesõpru tuleb Tallinna Soomest. Seepärast haagime ennast üritusel sappa Heikki Kähkönenile. Temast paremat õlletundjat Soomes ei ole. Kaeme üritust tema silmade ja kommentaaride kaudu.

Heikki on lubanud olla meie päralt, aga päriselt ei ole. Tema telefon heliseb peaaegu lakkamatult. Kõik tuttavad, pooltuttavad ja ka üldse mitte tuttavad tahavad kuulda tema arvamust ning nõu. Heikkil on ülevaade toimuvast olemas juba siis, kui ta veel jalgagi ei ole üritusele tõstnud. TCBW kodulehel on info õllemeistrite ja nende õllede kohta olemas. Koha sissepääsu kõrvalt saab piletiomanik klaasi ning ajakava. Iga pruulija on kaasa võtnud kaheksa erinevat õlut, igat ühe tünni. Ühekorraga saab maitsta iga pruulija kahte erinevat õlut. Kummagi päeva keskel ühendatakse kraanidega kaks uut tünni.

Kus on kõige populaarsemad õlled, on kohe silmaga näha. Nende karaanide taha tekivad järjekorrad. Ja järjekorras tasub koht kiiresti sisse võtta, sest kui tünn saab tühjaks, siis on kõik. Rohkem keegi seda õlut maitsta ei saa.

Heiki tõstab kiiresti 43 seast esile kolm tema jaoks kõige huvitavamat pruulijat. Jester King USAst. Tema isiklik tuttav ja alati väga huvitavad õlled. Omnipollo Rootsist, kes pakub oma õllesid koos külma maasikavahuga. Jing-A Brewing Co Hiinast – kõige eksootilisem külaline.

Veinimaailma vahendavad tavainimestele asjatundjad ehk sommeljeed. Ka õllesommeljeed on olemas, kuid õlle-inimesed kasutavad “tõlgi” abi vähem. Eriti niisugusel üritusel nagu TCBW – siin on igaüks ise sommeljee ja annab hinnanguid. Kas iseenda jaoks paberile üles täheldades või nutitelefoniga virtuaalkeskkonnas. Suur tabloo kuvab reaalajas 10 hetkel kõige kõrgema keskmise hindega jooki. Õllede maitsmise vahel saab keha kinnitada tänavatoidualal Kultuurikatla hoovis.

Pesuehtne õllesõber on niisama värvikas tüüp, kui on joogid, mis talle meeldivad. Habemed, nokkmütsid, igat värvi ja pikkusega juuksed… Ja naisi paelub õlu vist juba niisama palju kui veingi.

Õlle maitsed on vähem või enam vapustavad. Rohkem enam. Maitsjad on innuga tegevuses, žestid on ulatuslikud ja jutt vali. Aga purjus inimesi ei ole. Mitte ühtegi. Purju juuakse ennast mujal, hoopis odavamalt ja hoopis teistsugustest jookidest.

TCBW korraldaja, Põhjala Beer, on õllekultuuri Meka tiitli Tallinnale lihtsalt pihku pistnud. Sõna otseses mõttes. Budapesti linn investeerib raha ja teeb kõike muud võimalikku, et niisugune oreool saaks osaks ka sellele linnale. Tallinn on seni teinud kaks asja. Ehitanud Kultuurikatla ehk erakordselt sobiva koha niisuguse ürituse korraldamiseks. Ja on (mõnikord ka pika mokaga) andnud loa ürituse korraldamiseks.

Uus õllekultuur on kulistamisest ja purjujoomisest väga kaugel. Asub mõõdupuu päris teises otsas ja on tegelikult kõige tõhusam viis joomarluse vastu astumiseks. Erinevalt Sotsiaalministeeriumi ikka ja jälle äparduvatest piirangutest ja Tervise Arengu Instituudi kriiskavatest kampaaniatest.

Jõime üritusel terviseks ja hakkame nüüd pikisilmi ootama järgmist.