Ajakiri

Uus OKO hoiab kõike väga lihtsana – et külaline saaks toidu mugavalt ja kiirelt kätte. Lisaks nüanss, et enamus menüüs pakutavatest toitudest on mõeldud sõbraga jagamiseks. Sellel on üks suur boonus – nii saab rohkem erinevaid toite proovida. 

Restoran on sisekujunduslikult lihtne, kuid maitsekas. Just nagu üks modernne maakodu, kuid ühe sõna otseses mõttes suure erinevusega. Koduse ahjukese asemel ilutseb restorani köögis hiigelsuur pitsaahi. Sealsamal pitsaahjus valmivad enamus restorani toitudest – tempo on suur ja nii lihtsalt jõuab kiiremini.

Sõna läbi kahe korruse ilutseva restorani avamisest tundub olevat kiiresti liikvele läinud. Tänaseks on OKO pea igapäevaselt uue koha uudistajatega täidetud, kuid täieliku elamuse saamiseks on parim külastusaeg kindlasti suvel. Siis on avatud ka suur terrass ning kogu restoran peaks mahutama ligi 200 isukat külastajat. Olge mureta – ülikonna võib külastuseks ajaks kappi seisma jätta, T-särk ja šortsid on selle beach club-stiilis restorani väisamiseks täiesti sobilik riietus. Nagu sõnas Orm Oja: “Et kõik oleks võimalikult lebo.”

Joogimenüüst vaatavad hetkel veel vastu vaid veinid ja kergemad joogid, mis sobivad resto vaba olemusega hästi. Kogu joogi- ja veinikaart on suunatud suvele mõeldes – see on kerge, värske ja maitsekas. 

Söögimenüü on jagatud neljaks: kergemad road, käsitööfriikartulid, pitsad ja tugevamad road.

Kas leidub kedagi, kes teab kedagi, kes pole kunagi friikartuleid söönud? Jah.. Me teame kõik, kuidas need maitsevad. Aga kes pole OKOs käinud, ei oska arvata, et friikartulid võivad ka “niiii” maitseda! Pealmine krõbedus ja sisemise siidpehmus on saavutatud kartuliviilude fritüürimisel, seejärel külmutamisel ning siis taas fritüürimisel. See vastab ka küsimusele, kuidas friikatel kohati mõnus kodune praekartuli maitse on. Ja panna see lihtne toit kokku peenema leeri toiduainetega nagu trühvel, vähisabad, maapähkel või kalamari? Julge samm, mille peale ise ehk tulla ei oskakski. Geniaalne lahendus ja uudne lähenemine toidule, mis meeldib nii paljudele.

Massiivse pitsaahju taga asub suitsukapp, kus tehakse ära kõik vajalikud suitsetamised. Ribi ehk hellitavalt “rannaredel” on valminud justnimelt seal, hiljem saanud veel väheke auru ja tulemuseks on eriti pehme suitsuse glasuuriga ribi, mida lõdva randmega lahti tirida saab. Ideaalne kõhutäis jagamiseks. On muidugi oht, et sõbraga läheb rebimiseks, sest seda ribi võiks süüa lõpmatuseni. Pilt hakkab jooksma ja süljenäärmed töötavad täisvõimsusel?

OKOs saab süüa Rooma pitsasid. Kui Itaalias ütleksite, et pitsa on pitsa, siis muretsege eest ärajooksmiseks kiired jalanõud. Rooma pitsa on teistest lihtsasti eristatav. Selle tunneb ära laigulise ja krõbedaks, kohati lausa mustaks küpsetatud ääre järgi, mida võib julgelt süüa, kuid mis tihtilugu teadmatusest taldrikule lebama jääb.

Oma teadmised õige Rooma pitsa küpsetamise kohta on saadud kolm nädalat Itaalias pitsakunsti kohaliku meistri Francesco Vittucci käe all õppides. Hiljem saabus seesama meister 10 aasta vanuse juuretisega kohvris Eestisse, et oma õpetustele paari nädala jooksul viimane lihv anda.

Kas leidub toitu, mida trühvel veelgi paremaks ei teeks? Vastus on arvatavasti “ei”. OKO trühvlipitsa suutis üllatada. Maitsed on viimseni paigas ja muudkui tahaks veel ja veel, isu täis ei saa. Valge põhjaga pitsat valmistatakse Itaalias harva, aga kui, siis kasutavad nad selleks ainult ja ainult ricotta’t või stracciatella’t. Põhjus on väga lihtne – 500kraadises puuküttega ahjus kõrbeb kõik muu lihtsalt ära.

Itaalias on trühvlid hooajaline toode, mida igal aastaajal saada ei ole, nii et trühvipitsast võib kevadel ja suvel vaid unistada. OKOs mitte nii tulihingeliste trühvlipatriootidena seda muret ei ole. Hetkel on kasutuses Prantsusmaa päritolu trühvlid, kuid juba suvel meeletult aromaatsed ja kõrge kvaliteediga Austraalia mustad trühvlid.

Noored on vallutamas kulinaariamaailma. OKO on selleks hea näide. Nimelt ei ole seal peakokka ja köögis toimetavad peaasjalikult Klaus Lemmats ja Madis Pats, kes Orm Oja ja Tõnis Siiguri kaasabil on loonud mitmepalgelise menüü, millest leiab igaüks omale midagi meelepärast.

Samade omanike Noa Peakoka Poole keerulised tehnikad ja detailne lähenemine söögitegemisele on nüüd uues OKOs nutikalt ära kasutatud. Asjade lihtsamaks mõtlemine ja samal ajal oma headuse ja taseme säilitamine – vot see on oskus!

(Väike salanipp: kui muidu koosneb OKO magusamenüü erinevatest koogikestest, siis “letialuse kaubana” küsige kindlasti Nutella pitsat vahukommide ja maasikatega. Viib keele alla!)