Ajakiri

Aasia inimeste konservatiivsus oma traditsioonilise toidu suhtes on fenomenaalne. Julgeid uuendajaid on väga vähe. Aga see-eest need üksikud, keda niisugustena aktsepteeritakse, pälvivad vähemalt mittesureliku, kui mitte jumala staatuse.

See, et Chedi-sugune restoran on olemas nii väikese maa nii väikeses linnas nagu seda on Tallinn, on päris suur ime. Ja ime kohta tavaelu reeglid ei kehti. Väga arvestatav hulk Chedi klientidest tuleb sealtsamast Aasiast. Viimasel ajal lausa suurte gruppidena.

Üheksa aasta jooksul on välja kujunenud restorani üks oluline eripära, mida omanikud hakkasid mõistma ehk aasta-paar tagasi: imet ei tohi muuta. Kui teiste restoranide kliendid janunevad ainult kõige selle järele, mis on uus, siis Chediga on risti vastupidi. Imevähe on neid roogasid, mis aastate jooksul on menüüst kadunud nii, et üldse tagasi ei tule.

Õnneks tohib imet täiendada. Nendele vahelduseks, kes on kõik toidud mitu korda ära proovinud, tulevad aeg-ajalt mõned uued road siiski juurde. Niisuguseid uudistamas ja maitsmas me Chedis käisimegi.

Paltus Schechuan pipraga on krõbedaks praetud valge kala, millele erilise konsistentsi annab küpsetamine ülikõrgel temperatuuril. Õrna kala ja tugevate vürtside maitseansambel on suursugune. Pannkoogid krõbeda pardi täidisega saab restoranikülaline ise oma laual kokku rullida. Char Siu Bao on restorani uue dim sum’i koka poolt toodud täiendus.

Klassikalise ja moodsa Aasia köögi erinevused on Tallinnas nüüd hõlpsasti võrreldavad. Krõbedat kala traditsioonilisel moel pakub NOK NOK. Baosid tänavatoiduna aga Baojaam. Mitte kõige viimane uudis on Chedi joogikaardi täienemine uute veinide ning šampanjaga ja Eesti oma käsitööõlle ja -siidri lisandumine joogivalikusse.

Chedi püsikliendid võivad jääda rahulikuks. Muutunud ei ole midagi. Lisandunud on aga pisut vaheldust.

SaveSave