Ajakiri

Tartu järgmised kolm sammu edasi

21. August 2017

Ülemöödunud aastal hädaldasime kõva häälega, et Tartu on toidu-stagneerunud. Seal ei toimunud tõepoolest midagi eriti olulist päris mitu aastat järjest. Möödunud aastal käis Tartust “värin läbi”. Aparaat, Umb Roht ja Hõlm raputasid linna toiduelu talveunest üles. Lõpuks ometi. Kolm sammu edasi ühekorraga! Küllap sai siis “kolmest” Tartu number, sest ka sellel aastal on linnal varuks taas kolm olulist uudist.

Esimene: kolm konteinerit Emajõe ääres

Kas olete pannud tähele, et Tartu on jõeäärne linn? Olge nüüd ausad! Jõel on lastud seal voolata täiesti omapead, ilma sellest suurt välja tegemata. Sellel aastal otsustas linnavalitsus paigutada Emajõe veerele kolm konteinerit ja see otsus tegi imet. Jõe ääres aega veeta tahavad nüüd kõik. Otsekohe, kui ilm vähegi lubab ja aeg võimaldab.

Konteinerite rendikonkursi võitsid soliidsed tegijad. Väikese Kuuba moijto’d on võimelised muutma linna imidžit nii oma elanike kui ka kaugemalt tulnute silmis. Väike Vine oma käsitööõllede ja laheda veinivalikuga lunastab lubaduse iga kell. Oma Terrass pakub kvaliteetset tänavatoitu. Just niisugust nagu hing kergete jookide kõrvale ihkab.

Kui Oma Terrassi köögipoolele vaadata, siis nende edu enam nii väga imestama ei panegi. Siin toimetavad mehed, kellest on juba kuulda olnud ning tulevikus küllap kuuleme veelgi enam. Joonas Koppel OKOst ja Paju Villast kellelegi tutvustamist ei vaja. Kultusrestoran OKO ongi olnud Oma Terassi taimelavaks. Joonas eksib Tartusse harvem, kuid Feliks Talpsepp ja Niilo Kahusk on pidevalt kohal. Viimast küll pildi tegemise ajal köögis ei olnud. Tema asemel toimetas seal Martin Trudnikov.

Maitstud suitsupardisalat ja fish & chips Omamoodi osutusid keskmise restorani tasemel toitudeks, mis väärt ka väikest ootamist (sellega peab arvestama siis, kui Emajõe kaldal rahvarohkeks läheb). Peale rüüpasime Muddise õlut ning Galipette siidrit. Tulemuseks see, et muudkui tahaks Tartusse tagasi.

Teine: Fii

Ja kui tõepoolest uuesti minna, siis vähemalt paariks päevaks, sest ka Tartu teised kaks uudist on kindlasti selle sõidu ettevõtmist väärt.

Paar päeva tähendab ka ööbimist. Kui võimalikult vähese rahaga ajada taga maksimaalset mugavust, siis seda pakub uus hotell Sophia Lõunakeskuses. Hotelli restoran Fii aga serveerib üllatuse, mida ei oska oodata. Paistab, et see köök soovib esitada väljakutse Tartu kõige parematele söögikohtadele.

Fii toidutegemise vägesid juhatab Ken Trahv. Noormees on jõudnud kogemusi omandada mitmes väga heas restoranis ning realiseerib neid nüüd kogu hingega. Restorani toidud näevad pilkupüüdvad välja ja maitsevad imeliselt. Ken ise ütleb tagasihoidlikult, et püüab Tartu restoranide toidupakkumist mitmekesistada ja seda ta tõepoolest teeb. Neli meie poolt maitstud toitu tekitasid huvi esimesel võimalusel ära proovida ka kõik ülejäänud.

Joogipoolis päris söögi tasemele ei küündi, kuid ettekandjad tunnevad neid söökidega võrdselt hästi ning soovitavad ladusalt iga roa juurde kõige kõlblikuma joogi. Teel Tallinnast Valka või Võrru on Fii nüüd Põhjaka kõrval teine koht, kus maitsev vahepeatus teha.

Kolmas: Lihuniku Äri

Sealiha puhul ei tule enam isegi mitte pähe küsida, kas see pärineb Eestist või mujalt. See liha ei ole meie toidulaualt puudunud mitte kunagi ja oskame sellest valmistada kõike. Veiselihaga on lood hoopis teised. Loomi jätkub, aga restoranist veiseliha päritolu kohta pärides see enamasti kohalik ei ole.

Veise ja lamba puhul ootavad kokad millimeetri pealt ühesuguseid lõikeid ning Eesti mahtude ja kogemustega seda seni pakkuda ei suudeta. Kahju. Korralik kokk peab kööki edasi arendama, mitte täpselt ühesuguseid lihatükke täpselt ühesuguseks küpsetama. Kui seast kasutatakse ära kõik peale karvade, siis veise puhul sisefileest väga palju kaugemale ei jõuta.

Liivimaa Lihaveis tegi kokkade veenmise asemel kannapöörde ning otsustas hakata näitama isikliku eeskuju kaudu, kuidas saada hakkama omamaise lihaga. Võlusõnaks on siin laagerdamine ning sellega on edusammud silmaga nähtavad ja keelega katsutavad. Oma äris küpsetavad nad liha välismaisega võrdväärseks.

Erinevate roogade valik äri menüüs on suisa kasin, aga kõik, mida pakutakse, on esmaklassiliselt hea ja konkurentsivõimeline. Leti taga köögis asub omamoodi peakoka laud, kus õhtuti ettetellimisel on võimalik nautida erinevatest lihalõigetest viiekäigulist menüüd.

Paljudele restoranidele annavad nad silmad ette oma joogivalikuga. Seegi ei ole teab mis lai, kuid eristuv ning väga atraktiivse hinnaga. Lihuniku Äri näitab teistele söögikohtadele selgelt ette, et tegema ei pea palju. Aga tegema peab selgelt omamoodi. Ja mida juba tehakse, peab olema tehtud väga hästi.

Tartu selle aasta uued kolm sammu edasi on niisama muljetavaldavad, kui eelmise aasta omad. Jääb üle vaid huviga oodata, kas uusi samme on veelgi varuks.

Veel

Selgus Eesti parim pitsarestoran

Sügise algusest saadik oleme otsinud Eesti kõige paremat pitsarestorani. Oma hääle sai anda iga pitsasõber. Falstaffi kogukond külastas kokku 22-e pitsarestorani ning andis neile hinde 100-punkti-süsteemis.     Rahvahääletuse tulemused Hääletusel osalesid 976 pitsasõpra. Igaüks neist pidi nimetama kolm erinevat tema meelest kõige paremat pitsarestorani...
Loe edasi

Lahepere villa. Lugu liiga suurtest jalanõudest

Sügise algusest saadik oleme otsinud Eesti kõige paremat pitsarestorani. Oma hääle sai anda iga pitsasõber. Falstaffi kogukond külastas kokku 22-e pitsarestorani ning andis neile hinde 100-punkti-süsteemis.     Rahvahääletuse tulemused Hääletusel osalesid 976 pitsasõpra. Igaüks neist pidi nimetama kolm erinevat tema meelest kõige paremat pitsarestorani...
Loe edasi

VÕIVÕI. Võid ei ole kunagi liiga palju

Sügise algusest saadik oleme otsinud Eesti kõige paremat pitsarestorani. Oma hääle sai anda iga pitsasõber. Falstaffi kogukond külastas kokku 22-e pitsarestorani ning andis neile hinde 100-punkti-süsteemis.     Rahvahääletuse tulemused Hääletusel osalesid 976 pitsasõpra. Igaüks neist pidi nimetama kolm erinevat tema meelest kõige paremat pitsarestorani...
Loe edasi