Ajakiri

Berliinis leiab huvitavaid kohti elamiseks igal sammul. Ehtberliinlaslikult ei lepi Matthias Tallinnas vähemaga. Vibu tänava uued majad asuvad otse Lennusadama vastas. Need on huvitava arhitektuuriga ning loomulikult akendest avaneva suurpärase vaatega.

Varasele hommikutunnile vaatamata on Matthiase tööpäev juba alanud. Enne restorani minekut ja käe toiduseks tegemist vajavad vastamist hunnik e-kirju ning koer Charlie nuiab peremehe tähelepanu.

Matthias toimetab oma elukohas, nagu kalad paarisaja meetri kaugusel merevees. Mõnuga, tasa ja targu, nii nagu oli kombeks vanadel eestlastel. Tempokalt rabelevas tipp-restoranide maailmas on ta otsekui tulnukas teiselt planeedilt. Mees, kellel on aega. Teiste jaoks ja ka iseenda jaoks.

Ta on rahul sellega, mida on saavutanud ning mida praegu teeb, ega soovi mitte kellelegi mitte midagi tõestada.

Kui hommikused e-asjad saavad aetud, joob ta rahulikult veel tassi kohvi, teeb Charlie rõõmuks koeraga väikese jalutuskäigu ning põristab siis Harley’ga Toompeale.

Esimene asi, mida Matthiase köögis tähele panime, oli kord. Saksa “ordnungiga” meie vaimusilmas kaasas käivaid valjuhäälseid korraldusi me siis ei kuulnud. Veel vähem kuuleb neid nüüd.

Matthiase “parem ja vasak käsi” Mathijs Rust ja Jaanika Silland mõistavad teda sõnadeta. Töökorraldus Alexander Chefs Table’i köögis vastandub täielikult NOA Peakoka Poolele. Häälkäskluste asemel suheldakse siin rohkem pilkude teel. Kui üks oma pilgu kusagile suunab, on teistel selge, mida peab tegema.

Sommeljee Nikolai Rajevski toimetab sealsamas kõrval veinivalikuga ja seab ritta pudeleid, mis õhtul külaliste tarvis avatakse. Esimene silmahakkav edasiminek eelmise menüüga võrreldes ongi joogivalik. See on endisest palju vähem konservatiivne.

Kell 19 saabuvad esimesed külalised ning popsatavad lahti šampanjakorgid. On tavaline 12+ tunnine tööpäev. Kaheksa tundi valmistatakse ette seda, mis külalised 3-4 tunni jooksul ära söövad. Siis tunnike koristamist ning järgmisel päeval kordub kõik samamoodi.

Paneme meiegi nüüd paremad riided selga ja võtame pika laua taga istet. Külaliste pidulikku riietust ei oota Eestis enam mitte ükski fine dining restoran, Alexander Chefs Table nende seas, aga pidulik meeleolu on Eesti ühe kõige parema söögilaua andide nautimisel iseenesestmõistetav.

Matthias tervitab külalisi ja vestleb nendega, teised kokad ning saalipersonal niisamuti. Jääb mulje nagu külalised oleksid enda koju kutsutud.

Isu äratab tuurakala ja esimene roog menüüs on foie gras. Toompeal on Alexander lubanud  minna välja nendest Põhjala saarte köögi raamidest, millega nad ennast piiravad Pädastes. Seda nad nüüd teevadki. Tuur ja hanemaks on praeguste restoranide menüüdes küllaltki levinud toorained. Maitske nendest tehtud roogasid mujal ja siis Alexandris. Rohkem polegi vaja, et saada aru, millega see restoran on teeninud ära püsikoha Eesti kõige paremate restoranide poodiumil.

Järgmised kaks rooga on raikalast ning jaanalinnust. Viimasest hakkab vist juba kujunema üks oluline osa Muhumaa maitsekuvandist. Seltskond pika laua taga on kirju ja rahvusvaheline ja nii on Alexandris igal õhtul. Meeleolu läheb üha lustakamaks. Juba visatakse nalju, mis pärinevad vast meeste seltskonnast õllesaalis. Ei saa öelda, et need siia ei sobiks. Kombed Alexandris Toompeal on vabamad, kui aastate jooksul väljakujunenud pidulik-harras meeleolu Pädastes.

Aga väga hea toit tõmbab tähelepanu endale, olgu meeleolu missugune tahes. Muidugi eeldusel, et seltskond on suuteline väga heal ja lihtsalt heal vahet tegema. Nüüd just see juhtub. Alexandrisse toiduasjatundmatud lihtsalt ei satu.

Seakõht, krevetid, peakapsas.

Angerjas, punane kapsas, sinep.