Ajakiri

Villa kireva ajaloo kokkuvõtet saab lugeda restorani kodulehelt. Seesama ajalugu võimaldab teha nüüdses restoranis mistahes toitu, ikka on olemas mingi seos maja loo mõne etapiga. Mon Reposes esimeste menüüdega suhtutakse ajaloosse lugupidavalt. Päris mitu toitu on täpsete ajalooliste sugemetega.

Soe kaheksajala ja sidrunise kartuli salat iseloomustab hästi Vladislavi kokanduslikku maitsemeelt. Kõik tema road on alati täiuslikkuseni viimistletud maitsetega. Mõlemad supid on tõelised meistriteosesd. Nii pildil olev kreemine bouillabaisse, kui rohelise herne ja piimapõrsa supp. Faasanit meie restoranide menüüdes väga sageli ei kohta. Proovige sedagi. Ja lõpetuseks šokolaaditahvlit niisamuti.

Tegelikult ei ole Mon Repose põhisaali toitude soovitamine üldse keeruline. Mitte ühtegi teistest selgelt vähem õnnestunud rooga menüüst ei leia. Huvitav küll, missugused on degustatsioonisaali toidud, kui põhisaali omad arenguruumi väga ei jäta.

Eestis on praegu vist ainult kaks restorani, kes usaldavad oma peakokka sedavõrd, et koka nimele lisaks täiendavat peibutamist ei kasuta. Ja needki kaks avasid uksed väga hiljuti. See, et ei ole tähtis mida süüakse, vaid kelle valmistatud toitu süüakse, on otsene ja kiiduväärt vastand keskpäraste restoranide kohast kohta korduvatele menüüdele toitudest, mida “peab pakkuma, sest muidu kliendid ei tule”!

On üks restoranis käimise rusikareegel. Sisse astudes ei tule söögisaali mitte vaadata, vaid kuulata. Kui on kärarikas, siis nauditakse seltskonda, mitte toitu. Kui valitseb haudvaikus, siis kui just ei ole tegemist peiedega, nauditakse toitu maksimaalselt.

Sellel skaalal on Mon Repose degustatsioonisaal “vaikne, kena kohakene”! Jookipakkumine ja teenindus jäävad söögile esialgu pisut alla, aga küllap kogutakse julgust ja enesekindlust ka nende puhul.

2016 oli Eesti restoranielus lõppude-lõpuks ikkagi hea aasta, sest oli Mon Repose taassünni aasta. Pikka iga sellele restoranile!