Ajakiri

Täna algav nädal jääb kultusliku staatuse saavutanud restorani Bocca viimaseks. Legendi ärasaatmine toimub soliidselt ja rahulolevalt. Kui kellegi silmades saavadki olema pisarad, siis rohkem rõõmust, kui kahjutundest. Oma töö niisugusest viljast nagu on olnud restoran Bocca, ei oska paljud restoraniettevõtjad isegi mitte unistada. Ega Nicola Tanda, Kalev Tanner ja Raul Uutmann 1999. aastal Soomes, kui ühise restorani avamine ära otsustati, ei osanud niisamuti.

Bocca oli sajandi alguses otsekui restoran teisest ilmast. Valge ja helge, niisuguste roogadega, milliseid siin varem ei olnud nähtud, niisuguste maitsetega, mida vaid mõned üksikud kusagil mujal ja pooljuhuslikult olid varem kogenud.

Toidukriitikuid ei olnud veel olemaski, sestap kirjeldati ajakirjanduses ennekõike restorani miljööd. Esimene auhind oligi Arhitektuuripreemia aastal 2001.

Nicola Tanda, Soomes elav Itaalia kokk, ei olnud mingi suvaline kokarüü kandja. Rahvusvaheline toiduajakirjandus hoidis tema tegemistel silma peal. Inimesed huvitusid restoranitoidust üha enam ning restoranide võrdlemine mitte ühel maal, vaid globaalselt tegi esimesi samme. 2003. aastal avaldas The Restaurant Magazine oma esimese maailma 50 kõige parema restorani loetelu. Ja see oli pauk. Väga kõva pauk. Nicola reputatsioon kokana oli nii tugev, et Bocca tunnistati 15. koha vääriliseks! (http://www.theworlds50best.com/list/past-lists/2003)

Meie siin ja sellel ajal ei osanud niisugusest tunnustusest õieti arugi saada. Meie jaoks oli suur sündmus, et Nicolaga koos tuli Eestisse rotissööride liikumine ja kokad mujalt maailmast. Nicola ja Bocca toitudest ilmus Eesti esimene restorani-kokaraamat. Bocca edu tiivustas Kalevit ja Rauli. Riburada tegid uksed lahti nende järgmised restoranid Ö, Tchaikovsky ja Chedi. Kui 2008. aastal avalikustati esimene Eesti TOP 30 (http://old.flavoursofestonia.com/est/restoranid/year-2008#undefined) olid Ö ja Bocca 1. ja 2. kohal.

Aga restoran on otsekui elusolend. Oma elukaarega. Olgu see lühem või pikem, aga ükskord saab see otsa. Bocca muutus nii tugevaks institutsiooniks, et püsikliendid ei soovinud kuulda ega näha mitte ühtegi muutust. Nicola on nüüd pensionil ja temaga sama teed läheb ka Bocca. 20.-23. septembril on Nicola Boccas ja valmistab söögiks restorani lemmiktoitusid läbi aegade. Saame kokku, meenutame, maitseme… http://bocca.ee/reserveerimine/

Üks asi on inimeste ja restoranide puhul siiski ka erinev. Restoran kas suletakse või mitte. Vahepealseid variante ei ole. Inimese pensionil olemisega on aga väga palju erinevaid variante. Nicola on pensionil esialgu niimoodi, et La Bottega tegevuse suunamisega tegeleb ta edasi. Söögem selle Suure Koka toitusid nii kaua, kuni ta neid meile pakkuda soovib ja jaksab! Ning veel. Ootame põnevusega, missuguseks hakkab kujunema samades ruumides novembris avatava restorani ORE elukaar. Selle kööki hakkab juhtima Eesti üks kõige ambitsioonikamaid noori kokkasid Silver Saa.