Ajakiri

Pruulikoda Põhjala sai oma nime selle järgi, et ainult 2% kogu maailma inimestest elab pruulikoja asukohast Eestis veel rohkem Põhja pool. Siinses valdavalt jahedas ja sageli külmas kliimas on hea juua tumedat õlut. See loob sooja enesetunde. Balti porter Öö on just niisugune. Ja on veel oluline ka selle poolest, et tegemist on Põhjala esimese pruuliga, mis valmis mustlasõllena, kui oma pruulikoda ei olnudki.

Seda tüüpi porterist on tänsaeks saanud juba omaette õlletüüp – maailmas kõige tuntum Eesti algupära õlletüüp. Põhjala järgmine unistus on see, et kunagi tuntaks Eestit oma õlle poolest nii nagu Soomet teatakse sauna järgi.

Viie aastaga, mis on möödunud esimese pruuli valmimisest, on Põhjala jõudnud pruulida väikeõllekojale omaselt lugematul arvul erinevaid õllesid. Suurem osa nendest on ühekordsed pruulid.

Põhjala loo algusest tänapäevani saab ära rääkida kuue õllega. Jah, see jutt oleks tõepoolest nii pikk, et kuus õlut kuulamise kõrvale ära rüübata ei oleks probleem. Aga need kuus õlut pildil on Põhjala arenguloos märgilised alates esimesest Ööst kuni tänase ühe kõige uuema pruuli, Prototüüp 2ni välja, mida Põhjalas peetakse tuliuue koja esimestest pruulidest kõige paremaks.

Kui nüüd esimene ja viimane on määratletud, siis tähtsad joogid kujunemise teel on veel kõigepealt Virmalised. Tumedate õllede poolest tuntud pruulikoja hele USA lääneranniku stiilis vaiguselt puuviljane IPA on Põhjala suurim õlu selle poolest, et moodustab veerandi kogu toodangust. Odravein Bourbon BA on tähis, sest erinevaid pruule on kogunenud nii palju, et edasi minemiseks tuleb juba ka tagasi vaadata. See bourbon-viski vaatides laagerdunud odraõlu muutus kõigepealt ühekordsest pruulist mitmekordseks ning saab nüüd pidevalt sortimendis olevaks õlleks. Siis Õhtu – Öö noorem õde, Põhjala kõige uuem mahedamaitseline porter. Ja lõpetuseks Must Kuld, praeguse seisuga pruulikojale kõige enam auhindu toonud maailma kümne kõige parema porteri hulka kuuluv õlu.

Põhjala sai alguse kolme mehe – Enn Pareli, Peeter Keegi ja Gren Noormetsa – tutvusest ning ühisest armastusest õlle vastu. Sõprus õllega areneb edasi sarnaselt sõprusega toiduga. Kõigepealt proovid ja maitsed, siis hakkad infot otsima, õlle pärast ringi reisima ja festivale külastama ning lõpuks ise valmistamist proovima.

See viimane etapp pani mehed ühendust võtma maailma ühte tuntuma väikeõllekojaga BrewDog. Algul käidi külas, siis juba tööd harjutamas. Harjutamine aga lõppes sellega, et iseenda õllevalmistamise oskuste edasiarendamine otsustati lõpetada ja Tallinnasse “räägiti ära” BrewDogi õllemeister Chris Pilkington. Šotlane tuligi korraks linnaga tutvuma ja läks seejärel koju asju pakkima. Nüüd on ta juba kuus aastat tallinlane olnud.

Veel ühest mehest ei tohi mööda vaadata, kui Põhjala lugu räägitakse. Tiit Paananen lööb vähem kaasa pruulikoja igapäevastes asjades, kuid see ei kahanda tema rolli valdkonda mõistva ja tundva investorina.

2014. aasta aprillis kolis Põhjala päris oma pruulikotta. Kulus kõigest paar-kolm aastat, kui juba sai selgeks, et see oli ajutine kodu. Oma krundil asuva kaevu veest pruulitud õlled osutusid nii edukaks, et täna juuakse Eestis ära vaid iga neljas pudel Põhjala õlledest. Aga eestlased tahaksid rohkem. Üle kolmekümne riigi, kuhu praegu eksporditakse, tahaksid samuti rohkem…

Uue koja ülesehitamisega astuti edasi juba väga pikk samm. Nüüd ei ole maailma paremate hulgas üksi Põhjala õlled. Nüüd käiakse lähemalt ja kaugemalt imetlemas ka uut õllekoda ennast.

Ja ka oluliste inimeste nimekiri on saanud palju pikemaks. Põhjalal on nüüd oma kauplus ning Tap Room ehk õllerestoran 24 kraaniga. Nendest voolavad hoolikalt valitud väikekodade õlled ning pisut rohkem kui on erinevaid õllesid, pakutakse neid ka pudelist. Tähtis ei ole mitte erinevate õllede arv, vaid nende eripära ja kvaliteet.

Või on kõige tähtsam hoopis Põhjala meeste suhtumine? Tap Roomi kraanidest voolab välja (ning neid tutvustatakse ja soovitatakse oma õlledega ühtmoodi kirglikult) Eesti mõistes kõige suuremate konkurentide kõige paremad õlled. Põhjala Tap Room ei ole mitte ainult oma õllekoja kants. See on Eesti õllekultuuri kants, kuhu kuuluvad need, kellel piisab võimet kultuuri edasi arendada.

Lisaks Ennule, Peetrile  ja Chrisile on nüüd mitte vähem tähtsad tegelased Tap Roomi juhataja Kerli Radvilavicius, peakokk Michael Jiro Holman ja tema parem käsi Hannah Hintlian.

Tap Room pakub toitu, mis “karjub õlle järele”. Kui õlle kvaliteet on maailmatase, siis ei saa toidu kvaliteet olla “Harju keskmine”. Vaatamata sellele, et tõsisemalt rääkides on see viimane ju restoranimaailmas päris kõrge.

Nagu kokkade nimedest näha, ei ole nad pärit siitmailt. Michaeli ema on jaapanlanna ning isa pärit Kanadast. Töötanud on ta mõlema maa restoranides, aga ka USAs ja Rootsis. Kahes viimases oli tegemist juba Michelini kahe tärni restoranidega (Rootsis meilegi hästi teada Fäviken). Hannah on ameeriklanna ja sellelt maalt pärineb ka restorani kontseptsioon – Texase stiilis BBQ.

US Prime kvaliteeditasemel veiseliha rinnatükke ning sea ribiliha maitsestatakse ainult soola, pipra ning loomulikult ahjusuitsuga. Kõik, mis restoranis lauale tuuakse, on ise kohapeal valmistatud. Lihtsa, et mitte öelda robustse väljanägemisega toidud on aga nii maitsvad, et neid võib sööma jäädagi. Tehtud kõige uuemaid tehnikaid kasutades ning harvaesinevate oskustega. Kõige iseloomulikumalt väljendub see vahest pildiloleva koogi puhul, mille retroliku väljanägemise taga peitub tipptasemel kondiitritöö ning maitseviimistlus. Kui olete Põhjalas, küsige seda kindlasti.

Põhjala Tap Room on uue aja õllekas, kus puuduvad purjus inimesed ja läppunud õlle lehk. Siin kohtab rohkelt peresid väikeste lastega. Kunagine õllekulistamine hakkab siin pisitasa muutuma õllekultuuriks, mille üle võime olla uhked.

Niisugust Tap Roomi peabki vaatama tulema, kaugelt ja lähedalt. Siinsega sarnast õhkkonda võib kohata veel Taanis, aga mujal juba vähem. Kui toidumaailmas peame Taani riigile edasi vaatama alt üles, siis õllemaailmas võime vaadata juba kõrvale – peaaegu kui võrdne võrdsele.

Kui otsustate Tap Roomiga esimest korda tutvust teha, siis reserveerige kindlasti laud ette. See on ka osa kultuurist. Ja silt viimasel pildil mitte ei peleta, vaid kutsub teid lauda.

Asukohal “täitsa Põhjas” ei ole hirmus palju eeliseid. Unistus sellest, et kunagi teatakse maalappi nimega Eesti ennekõike seoses meie õlle(kultuuri)ga, on päris reaalne, kui mõelda selle peale, mis on juhtunud viimase viie aasta jooksul. Head (õlle)kultuurseks saamist meile kõigile!

Põhjala Tap Room

Peetri 5, Tallinn

+372 5666 2800

taproom@pohjalabeer.com