Ajakiri

Kopli restoran Barbarea saab 5 aastaseks. Kui seda restorani seal ei oleks, siis küllap oleks kogu lähemal ümbrusel hoopis teistsugune imago. Nii oluline restoran on Barbarea.

Restorani alguse aegadel küpsetati palju pitsat. Need on nüüdki menüüs aeg-ajalt olemas, aga kui paljud restoranid peavad praegu pitsa tegemist ainsaks ellujäämise võimaluseks, siis Barbareas küll nii ei arvata. Pitsaahjul on endiselt oluline roll kõiges selles, mis köögist laudadesse saadetakse, aga veel olulisem roll on toiduainetel, millest road valmistatakse.

Kuid veel enne toitudega tutvumist peab külaline otsustama, missuguse joogiga õhtu veetmist alustada. Esimene valik on nooblilt – pokaal šampanjat. Selle tootja leidsid  Barbarea omanikud Kenneth ja Eva oma pulmareisil.

Seinariiulit ehtiv pudelirida pajatab, et joogivalik on Barbareas intrigeeriv ja joogikaart kinnitab seda. Veinirestoraniks ei peaks Barbaread just nimetama hakkama, aga eristuva veinikaardiga restoraniks kindlasti.

Ja nüüd siis söögikaart.

Esimestel aastatel proovis Barbarea olla über-kohalik. Ainult väiketoodang, võimalikult lähedalt ja mahe kõlbas. Aastad tegid väikese korrektuuri. Kõik peab endiselt paika aga värske ja hooajaline mujalt on nüüd samuti teretulnud.

Esimesed road on otsekui peitusemäng. Kroket, ehk peakoka tervitus vastab väljanägemiselt tutvustusele. Aga siia carpaccio ja rohumaaveise tartari kohta tekib soov öelda teenindajale, et ta on lauaga eksinud. Siig on tsitruste alla (praegu on nende kõige parem hooaeg) ära kadunud ja tartari pole lisandite varjust nähagi.

Suu aga mõistab väga hästi seda, mida silmad ei näe. Väga puhas siia maitse, mis sest et kala suhupistmisel ei märganudki. Ja millises kordumatus maitseharmoonias tsitruselistega. Täpselt seesama kehtib ka tartari ja selle lisandite kohta. Need maitsed on sõltuvust tekitavad.

Hummuse ja lambaga on vastupidi. Sümpaatselt suur lambalihatükk peidab enda alla suurema osa hummusest, aga maitset dikteerivad hummus ja lameleib. Mõnusad aafrikapärased maitsed sobivad külma Eesti talve väga hästi. Õige mõte praegu mitte piirduda ainult kohalikuga.

Aga kohalik on ikkagi soliidselt esindatud. Angolottidele lisab meeldejääva maitsenüansi kõrvits. Kõige magusam niisugune, mis Eestis kasvatatud. Lisandikuhja all peidus šnitsel on kodumaisest mahekalkunist!

Tiramisu, mille all ahvileib on oluline tegija. Limoncello ja tass oivalist espressot panevad õhtusöögile punkti. Kõht on parasjagu punnis. Aga kui peaks ütlema ühe toidu, mis oli kõige nõrgem ja mille oleks võinud söömata jätta, siis seda ei leia. Restoranist peabki täis kõhuga lahkuma. Ja tundega, et tuleb õige pea tagasi tulla, et kõik, mida seekord ei söönud, ikkagi ära proovida.

Oluline osa Barbarea kogemusest on interjööril. Ja muidugi teenindusel. Kuidas muidu jõuaksid iga roa saamislood sööjani. Inimene sööb mitte ainult suuga, vaid ka silmade ja kõrvadega. Mida rohkem roa kohta kuuleb ja näeb, seda paremini maitseb. Gastrofüüsika!

Iga uue menüüga soovib Barbarea astuda sammukese edasi. Võrreldes viie aasta taguse ajaga on neid samme olnud juba väga mitu. Toidud  on läinud palju keerukamaks ja Barbarea-kogemus muudkui võimendub. 

Ning veel üks tähelepanek. Vaadake Barbarea peret. Nii noort kollektiivi võib veel näha vaid mõnes üksikus teises kohas. Aga need kohad on praegusel Tallinna toidumaastikul ka kõige kuumemad tegijad. Mitte pikk kogemus, vaid suur tahe teha asju omamoodi ja mitte väiksem kirg selle tegemise juures, on praegused edutoojad.

Minge täna Barbareasse. See on kindlasti parem, kui oli eile.  Ja tundke rõõmu suuga nende maitsete avastamisest, mida silmad ei näe. Mängige kaasa peitusemängu Barbarea-moodi.