Ajakiri

Need, kes mäletavad Võru restoranielu möödunud sajandi lõpukümnenditest, teavad rääkida, et linnas oli kolm arvestatavat restorani. Nüüd on söögikohti muidugi palju rohkem, aga nende poolt pakutava toidu poolest on Võru kiirtoidu linn. Võru-päraseid restosid, niisuguseid mille pärast siia tulla tasub, on kolm. Ühte tutvustasime eelmises jutus. Teised kaks on Namm ja Pauline

Namm

Stedingu majas on paljud söögikohad proovinud kanda kinnitada, aga pidama ei ole jäänud. Namm tahab muuta võrulaste harjumusi. Näiteks pühapäeval väljas söömas käimise osas. Ja see paistab toimivat. Kui muidu ei ole tänavatel näha hingelistki, siis Nammi uks käib kinni-lahti päris vilkalt. Söögituba ei ole küll täis, aga ka mitte ühekski hetkeks päris tühi.

Sisenejat võlub Namm interjööriga. Huvitavaid detaile täpsemaks vaatamiseks jätkub küllap kümne külastuse jaoks.

Ja veiniriiul on kindlasti see, mis igale sisenejale kohe silma hakkab. Pudelid mitmes reas ja hinnasildid juures. Veinikaarti paberile trükituna ei olegi. Perenaine Merike Alev aitab leida sobiva joogi enamasti sellesama riiuli juures. Riiuli tähelepanelikumal vaatamisel hakkab silma naturaalveinide suur osakaal.

Nammi põhimenüü vahetub koos aasta-aegadega, lisaks sellele on pitsamenüü, iga päeva lõunal päevapakkumine ja veel üks nädalalõppude menüü, millel nimeks Peakoka Eri. Peakokk Joel Helekivi on tuntud jahisaagi austajana. Lastud looma võtab ta terve rümbana. Tihti pakutakse talle ka midagi niisugust, mida teistele ei ole mõtet pakkuda, sest need ei võtaks niikuinii. 

Mida siis? No näiteks kopraliha! Kõikide Peakoka Erimenüüsse kuuluvate roogade juures on kirjalik veinisoovitus, aga ikka on avatud ka mõni teine pudel, millest klaasikest oleks huvitav proovida. Ja nii need võrukad ja linna külalised nädalalõputi Nammis maiustamas käivad.

Reinholdi maja ja restoran Pauline

Ka nende jaoks, kes tahava Võrus mööda saata mõned ööd, on toimunud ja toimumas olulisi arenguid. Endises politseimajas, nüüdse nimega Reinholdi maja, on valminud esimesed külaliskorterid.

Maja on hoolikalt taastatud, korterid on tänapäevaselt sisustatud ja ruumiküllased. Hinna ja kvaliteedi suhe on suurepärane. Seepärast on need, mida juba üüritakse, hilise otsustaja jaoks enamasti kättesaamatud. Aga hea uudis on see, et neid tuleb juurde.

Londoni nimeline hotell oli siin majas ka esimese vabariigi ajal. Siis käisid äriimehed sellest linnast siin Eesti võid ostmas. Ehka hakkab nüüd ajalugu korduma.

Majutujatel tasub tellida ekskursioon naabermajja. Kunagist Võru arestimaja ei ole veel taastama hakatud ja selle endine ametnik näitab maja ning pajatab selle asukatest värvikaid lugusid.

Ja Reinholdi majas asub ambitsioonikas restoran Pauline. Hommikusööki see korterite elanikele ei paku. Küll aga üle linna kõige paremat õhtusöögi kogemust küll. 

Restorani peakokk Ursel Nõlvik on tähelepanu tõmbav mees. Andri-Peedo Kitsefarmi resto ning Seto Tsäimaja olid söögikohad, mis said tuntumaks ja ligitõmbavamaks  just sellel ajal, kui Ursel seal süüa tegi.

Pauline on kõige esinduslikum Võru söögikohtade seas ja see nende esmane eesmärk söögikoha planeerimisel oligi. Linnas, kus varem hea söögikogemuse pakkumisega ei ole hiilatud, pole see just väga kõrge lati asetus. Aga eks see Urseli jaoks ongi algkõrgus.

Restorani kokteilikaardi autor on Regeri Zoo. Tähendab tublimaid tegijaid osatakse kaasata. Jääb üle vaid huviga jälgida missugustesse kõrgustesse Pauline Urseli käe all lähemal ajal küündib.

Aga oleks patt Võrumaa puhul rääkida ainult moodsast ja täiesti kõrvale jätta traditsiooniline külalislahkus. Kodumajutuse pakkumine koos ehedate toidutraditsioonide meenutamisega ei ole siit kusagile kadunud ja elab edasi. Vaatamata olukorrale vahest isegi varasemast tugevamana.

Anzelika Mahetalu

Üks õige talupere sai vanasti pikalt söönuks kõigest sellest, mis ise kasvatatud-korjatud ja saab nüüd ka. Anzelika Gomozova kontakte teavad peast kõik Lõuna-Eesti ärksamad kokad. Restoranitasemel mahetoodangu pakkujana ta kindlasti tutvustamist ei vaja.

Vähem aga teatakse seda, et talu toodangu maitse saab suhu ka kohapeal. Ei, tegemist ei ole (kodu)restoraniga, kuigi väikesed seltskonnad saavad soovi ja eelneva kokkuleppe sõlmimiseks kõhud täis ehtsalt Lõuna-Eesti moodi.

Talus ise tehtud leib, karask ja sõir on alati laual. Oma juurviljad, aga ka kanad, haned ja lambad võimaldavad ise hästi süüa ja seda teistega jagada.

Kindlasti saavad Anzelika talu toitu mekkida need, kes broneerivad talumajutuse. Grupiviisiliselt siia ööbima ei mahu. Aga üks pere saab kindlasti oma silmaga näha ning omal nahal kogeda ehedat tänapäeva taluelu. 

Kuulata vaikust ja karmoškamuusikat. Näha talu tegemisi varasest hommikust hilise õhtuni. Kogeda puuahjukütte soojust ning maitseid, mis on sellestsamast ahjust tulnud toidul. Need on sirguva põlvkonna jaoks palju vajalikumad ja meeldejäävamad kogemused, kui üks päikesepuhkus Egiptuses või Türgis.