Ajakiri

Kõige uuem restoran Tallinnas on niisugune, mille nime on algul keeruline mõista ja isegi kirjutada, aga restoran ise on lihtne ning arusaadav. Pakub toitusid, mis on tehtud nii, nagu neid ei tee keegi teine muu, kui restorani omanik ja peakokk Vladislav Djatšuk.

Menüü on ambitsioonika restorani kohta pikk. Aga niisugune, kus ei ole ühtegi toitu, mida proovida ei tahaks. Restorani toiduvalmistamise põhimõtted saab kokku võtta kolme sõnaga: tooraine, tuli, või. Võid ei ole kunagi liiga palju,” nii ütlesid Valdislavile tema vanemad. Ja sedasama räägib tema nüüd teistele edasi.

Iga koka nimi on tema kaubamärk, usub Vladislav. Ja tema enda kaubamärk oleks otsekui üleni võist tehtud. Hiljaaegu ilmunud raamatu pealkiri on: “Rohkem võid”. Üks esimene detail, mis tema uude restorani sisse astujale silma hakkab, on suur kausitäis võipalle. Või annab maitse kõikidele roogadele selles restoranis.

“VÕIVÕI on minu elulugu,” selgitab Vladislav restorani olemust.

Iberico sealiha omaduste ja selle valmistamise viisidega sai ta tuttavaks Prantsusmaal õppides. Sealt on pärit suurem osa tema kokatehnikatest ja oskustest. Keel on ette pikalt küpsetatud, siis maitsestatud ja üle grillitud. Lahtisel tulel viimistletakse suur osa restorani toitudest, kuid tegemist ei ole kindlasti mitte grillrestoraniga. Vladislav oli esimene kokk, kes hakkas Järveotsa vutiliha restoranis kasutama. Ja kasutab siiamaani, sest see on alati saadaval ning alati ühtlase kvaliteediga. Restorani toitudes soovib ta kasutada pigem niisuguseid toorained, mida teised ei kasuta või kasutavad vähe.

Eraldi tähelepanu restorani menüüs vajab suflee. Seda ei kohta tõepoolest mitte ühegi teise restorani menüüs. Põhjus on lihtne, sellega on kerge alt minna ja siis peab uuesti otsast peale alustama. Restorani ainuomanikuna sai Vladislav nüüd teha otsuse, et see maius on VÕIVÕI menüüs. Kes selle tellib, see saab kogeda, kuidas magustoit on tõepoolest söögikorra kroon.

Ja seda juba kuigi tihti meie restoranides kogeda ei saa.

Tooraine on restoranis VÕIVÕI otsekui pereliige. Vladislav tunneb igat neist põhjalikult ja valmistajat isiklikult. Muide, igale kokake näkku vaadates, kui ta sedasama juttu räägib, on kohe selge, kas jutt on õige või vale. Vladile otsa vaadates jääb mulje, et põllumehed kellest jutt, on siinsamas restoranis kohal.

VÕIVÕI on üle tüki aja uus restoran, mis ei ole tehtud teiste sekka, vaid mis eristub teistest selgelt.  Ehk algab selle restoraniga kauaoodatud uus lehekülg Eesti külalislahkuse loos. Nii, nagu praegu lõppema hakkav peatükk sai alguse OKO, Põhjaka ja Mooni asutamisega.

Restoran näeb välja efektne. See otsekui kutsub jääma kauemaks. Martin Kaarjärve loodud kokteilid aitavad seda aega sisustada, kuni restoran sulgeb uksed. Restoranis istudes ja aknatagust kurja ilma jälgides tekib tunne, otsekui oleks restoranis sees suvi ning õrn värske tuuleiil paitab nägu. See tunne ei ole ettekujutus. Avatud tulega toitu tegevate restoranide sisseseade üks oluline osa on ventilatsioon. Ja see on VÕIVÕIs tehnika viimane sõna.

Kui võimalik, valige restoranis laud, mis köögile kõige lähemal. See annab lisaväärtuseks köögitöö vaatemängu. Ja enne lahkumist tellige kokteil nimega Loojang. Siis lahkute restoranist õige maitse suus.