Ajakiri

Kui maailm lukku keerati, siis ütlesid teadjamad, et kui lukud uuesti avanevad, ootab meid ees muutund maailm ja uus reaalsus. Kuigi kõik lukud veel päris lahti ei ole, on esimesed uued kombed juba nähtavad. Ja nagu iga uue puhul, on head ja on halba. Räägime siinkohal heast.

ANNO. Kahe koka õhtusöök kaaviaridega

Kohe siis, kui poolte laudade taga lubati restoranides jälle sööma hakata, kuulutas koduresto ANNO välja õhtusöögi kaaviariga! Ei mäleta ka kõige suurema õitsengu aegadest, et Eestis oleks olnud avalikku õhtusööki, kus igas roas kesksel kohal on maailma kõige hinnalisem toiduaine.

Õhtusöögi hind ei olnud ulme. Kalamarja ja kaaviariga koos pakuti kartulit, lihaveise tartari, kevadist kapsast, maapirni, turska ja panna cotta’t.

Kõige suurem peavalu õhtusöögiga seoses oli kõikide soovijate äramahutamine. Ühest õhtust sai kaks ja soovijaid oleks jätkunud  ka kolmanda, vahest isegi neljanda jaoks. Uue reaalsuse esimene sõnum joonistus väga selgelt välja. Inimene on inimene edasi, kõikide juba varsemast ajast tuttavate soovide ja ihadega. Hea asja eest käiakse endiselt välja hea raha. Aga kaks kuud kodus istumist on teinud kliendi teadlikumaks ja varasemast veelgi enam nõudlikumaks.

Hõlm. Kolm tippu korraga külas.

Restoran Hõlm kutsus Tartus endale külla ühekorraga kolm Eesti kõige paremat restorani – NOA Chef’s Hall, 180 Degrees by Matthias Diether ja Ö olid kohe nõus. Niimoodi sündis üritus, mille sarnast Eestis ei ole varem toimunud.

Päevane grill nendele, kelle jaoks õhtusöögile piletit ei jagunud, näitas hästi, kuidas ja mille poolest tipprestoran erineb kõigist teistest. Nii maitsvat grilli (kuigi domineerisid väga lihtsad toorained – porru, kapsas, kana- ja sealiha) saab uuesti küllap vaid siis, kui sama koosseis veel kord kokku tuleb.

Õhtusöök aga andis pildi sellest, kui mitmekülgne ja erinev on meie gastronoomia tipp. Tõnis Siigur on väärt ametlikke (maitse)võluripabereid. Iga uue roaga, mis temalt tuleb, käib miatseüllatus alati kaasas. Nii rafineeritult peeneid maitseid, kui leiab Matthias Dietheri köögist, ei maksa ühegi teise restorani köögist Eestis otsima hakatagi. Martin Meikas teeb lihtsal kohalikul maaköögil baseeruvat fine dining’ut tasemel, milleni teised ei küündi. Lauri Ülenurm aga näitas lihtsalt, kui tihe tipus on. Nelja koka toidud moodustasid harmooniliselt ühtse menüü.

Fine dining sai etteennustatult eriolukorrast kõige enam kannatada, aga tipud on selgelt kasutanud vahepealset aega enesekaemuseks ning lähevad tulevale raskele sügisele võitlusvalmilt vastu.

Leib resto. Eesti jook on tõusnud Eesti söögi kõrvale

Leib resto tervitas suve Eesti maitsete paraad-õhtusöögiga. Toidu poolest olid peategelased värske kartul ja värske spargel. Jookide pool Tori Siidritalu Solarise viinamarjast kuiv vein. Jah, Eestis on nüüd juba olemas omad viinamarjaveinid, mis konkrentsis suurte veinimaade jookidega saavad hakkama. Eestis on siidrid ja õlled, mille puhul teiste maade tegijad peavad tõsiselt pingutama, et üldse konkurentsi pakkuda. Ja Eestis on ka kange alkohol, mille tase paneb spetsialistide kulmud kerkima.

Lühidalt – Eesti jook on tõusnud võrdväärseks Eesti söögi kõrvale. Leib resto võttis kindlasti riski, kuulutades välja õhtusöögi, kus kõik oli ainult kohalik. Aga risk õigustas ennast igati. Eestlane oskab kohaliku söögi ja joogi taset hinnata ning sellest lugu pidada.

EPÜ Vanalinna 5* Toidurännak. Pihtas, kuid mitte põhjas

Vanalinna toidurännak kujutas endast õhtusöök-jalutuskäiku läbi viie restorani, kus igas söödi üks roog ning joodi selle kõrvale sobitatud jook. Kui igal pool mujal söögikohtadesse jälle rahvast jagub, siis Tallinna vanalinn on ikka veel mõtteliselt turistidele ära antud.

Toidurännak näitas, et asjata. Muidugi on vanalinn pihta saanud, kuid mitte põhjas. Siit tasub endiselt otsida erilist miljööd ja erilisi maitseid. Ö, Cru, Dominic, Ore ja Söe on kindlasti restoranid, mille pärast endiselt tasub vanalinna tulla.

Eks uus reaalsus peab veel edasi kujunema, kuid inimesed on ikka jäänud nendeks samadeks inimesteks edasi. Soovivad meelelahutust ja igatsevad elamuste järele. On hea asja eest endiselt valmis maksma seda asja väärt hinda. Kuid süvenenud majanduslik ebakindlus on kaasa toonud ettevaatlikkuse. Pigem vähem, aga kindlasti paremat meelelahutust.

Kõik külalislahkuse pakkujad, kes on samal lainel, elavad rasked ajad üle.