Ajakiri

Torinos peab iga võistleja serveerima kaks erinevat rooga viieteistkümnele žüriiliikmele. Nendes roogades peavad olema kohustuslikud Itaaliast pärit toorained, ülejäänud saab vabalt valida. Seda võimalust kasutab iga maa oma toiduainete tutvustamiseks ja oma kulinaarse loo jutustamiseks.

Tegelikult saab lugu alguse juba kandikuga, millelt toidud serveeritakse. Pavel tahtis, et kandik räägiks Eestist kui “kõvast kivist” paekivi kaudu. Räägiks Eestist kui tehnoloogiariigist titaaniumi kaudu, mis on lennu- ja kosmosetööstuses kasutatav kerge, kuid vastupidav metall. Kuldsed toonid ja lõplik väljanägemine toiduga koos peavad sümboliseerima Eesti Vabariigi 100. juubelit.

Pilte üliviimistletud roogadest ning võistlusmeeleolu, mis on lähedane meeleolule jalgpallistaadionil, näevad paljud. Aga toidu puhul on esmatähtis maitse. Mismoodi maitseb see sadu tunde ettevalmistatud ja viimistletud toit?

Praegune toidumood on minimalistlik. Kolm koostisosa taldrikul peavad moodustama lihtsa maitseansambli, kus igaühel on kõigepealt oma selge maitse ja siis sulavad kõik kolm kokku ühiseks harmooniliseks maitsekombinatsiooniks.

Põhimõtteliselt on nii ka võistluse puhul, aga selle erinevusega, et ansambli asemel tuleb dirigeerida 65-liikmelist orkestrit. Jah! Nii palju on kahes roas kokku erinevaid koostisaineid. Piltlikult tähendab see, et iga väike tükk või laik taldrikul on praktiliselt omaette roog ning ühel taldrikul korraga on restorani maitsmismenüü 5-6 erinevat rooga. Ning need peavad siis suus kõik kokku moodustama veel kolmanda harmoonia.

Kui seda maitsekameeleoni proovida sõnadega kirjeldada, siis… Magus, hapu, soolane, kibe ja umami saavad kõik omavahel kokku ja tantsivad suus paarikaupa ning gruppideviisi erinevaid tantsusid. Kui ka väga suure erinevates restoranides söömise kogemusega inimese kõvaketas siinkohal kokku jookseb, on see täiesti normaalne. Rallifännilt ei oota samuti keegi, et ta oma iidoli automootori lahti võtaks ning siis jälle kokku monteeriks. Eestit esindab kohtunike hulgas Vladislav Djatšuk (restoranid Tchaikovsky ja Mon Repos). Soovime talle teravat ja õiglast maitsemeelt ning hoiame pöialt Pavel Gurjanovile!