Ajakiri

Tuulepealne maa. Kõlab väga efektselt, eks ju? Ja emotsionaalselt niisamuti. Need emotsioonid on seotud samanimelise hingeläinud telesarjaga. Tuulepealseks maaks võib pidada kõiki Eesti saari ja rannikualasid, kuid üks laid vastab sellele nimetusele lausa iga oma sentimeetriga. See laid on Viirelaid.

Viirelaid on lapike maad tuletorni ümber ning kogu laiu senine lugu ongi majaka ja selle vahitööga seotud. Nüüd aga tuleb muutus. Laiul toimuvaid tegevusi haldavad kaks ettevõtlikku noort meest: Priit Villemson ja Veiko Valts. Uued tuuled puhuvad laiul esimest aastat, sestap on sinna ja sealt ära pääsemine võimalik peamiselt nendega kokkuleppel, sest katsed randuda oma paadiga võivad saada veesõidukile saatuslikuks.

Tuul (täpsemalt öeldes surfiharrastus) viis mehed kunagi omavahel kokku. Seesama tuul suunas nende surfilauad paar aastat tagasi ka esimest korda Viirelaiule. Nüüd ollakse arendustegevusega laiul niikaugel, et kogu suve pakuti katkematule külalistevoolule öömaja ja kõhutäit.

Priidu ja Veiko visioonis ei saa Viirelaid olema suvalise öömaja ja toidupakkumisega koht. Esimest aimu, mis meestel mõttes, sai tunda eelmisel reedel, kui kohaliku puurkaevuvee kõrval pakuti kuulast San Pellegrino vett ning köögis toimetas sellesama vee poolt algatatud noorte kokkade ülemaailmse võistluse poolfinaaliks valmistuv GoSpa peakokk Alar Aksalu koos abilise Mikko Laasteriga.

Sellest ajast peale, kui Alar Saaremaale naases, on toidutegemine sealsetes restoranides oluliselt muutunud. Nii tihedat koostööd, kui praegu, ei ole saare kokad kohalike põllumeeste, kalurite ning aednikega teinud mitte kunagi varem.

Karge Viirelaid on kohalike maitsete nautimiseks parim võimalik koht. Õhtusöök juhtis tähelepanu, kui rikkalikult aitab põhjamaine loodus meie toidulauda katta. Ole mees või naine ja kasuta need võimalused ära. Alar tõi lauale sügise kogu rikkuse ühekorraga. Vetikatest mustsõstralehtedeni ja meriforellist hirveni. Rautsi talu juurviljade ning metsaseente erinevad tekstuurid olid kokanduslik kõrgtase. Fine dining kõige keerulisemas teostuses serveerituna kõige lihtsamates ja askeetlikumates oludes, otse keset looduse meelevalda. See oli raputav kogemus. Asjata ei esinda Alar Eestit San Pellegrino noore koka võistlusel juba teist korda.

Maitse on ainus asi, mis loeb. Ei ole tähtis, kuidas see sünnib, kas imelihtsalt või ülikeeruliselt. Kas autor on tunnustaud meister või hoopis esimesi katsetusi tegev algaja. Praeguses söögi- ja joogimoes on kõik võimalik nende jaoks, kes teevad oma asja kirega. Ning kõik võimatu nendele, kes töötavad peamiselt seepärast, et millegagi peab elatist teenima.

Kohalikud käsitööjoogid (ja joogikatsetused) olid laual läbisegi rahvusvaheliselt mainekate ning väljakujunenud kaubamärkidega. Niimoodi on mujal maailmas juba mõnda aega. Mitte millegi varem ja mujal kogutud maine ei loe. Loeb ainult see, mis on hea sellel hetkel ja sellel kohal.

Alar tõi söögi- ja joogimaailma kõige uuemad tuuled ühte kõige üksildasemasse kohta Eestis. Aga see ei juhtunud poolkogemata. Ammustel aegadel elas Viirelaiul Pädaste mõisa karjus. Praegu on Pädaste Eesti köögi üks kõige säravamaid tähti. Priidu ja Veiko plaanide kohaselt kujuneb Viirelaiust juba kõige lähemas tulevikus koht, kus headele kokkadele antakse võimalus tulla ja hakkama saada tuulepealse maa karmides tingimustes.

Seltskondadele alates kümnest inimesest ning lõpetades maksimaalselt seitsmekümnega avaneb võimalus veeta päev või paar Viirelaiul otsekui omaette riigis. Alar kirjutas Viirelaiu maitseraamatusse kõige esimese peatüki. Järgmist ei pea kaua ootama. Martin Meikas restoranist Ö teeb Viirelaiul süüa juba oktoobris. Need, kes soovivad osa saada, on aga paraku juba hiljaks jäänud. Kõik kohad on reserveeritud ja ootejärjekord lootusetult pikk.

Laiu edaspidise eluga kursis olemiseks ning sellest osasaamiseks jälgige ja kontakteeruge http://viirelaid.weebly.com. Alarile aga hoidke pöialt. Üks kümnest kokavõistluse Põhja- ja Baltimaade piirkondlikku poolfinaali jõudnust pääseb edasi finaali. Kes see üks on, selgub oktoobri lõpuks.