×

Klassikuks kujunemas

Kui Mooni omanikud 1. detsembril 2009. aastal lõpetasid oma töö Eesti juhtivates fine dining-restoranides ning avasid oma lihtsa söögikoha selle aja mõistes pärapõrgus (kuigi Tallinna vanalinna veerelt vaid poole kilomeetri kaugusel), ennustasid kõik sellele ettevõtmisele kiiret lõppu. Nüüd, kümme aastat hiljem, ei ole kiire lõpp ikka veel saabunud. Lihtsas, heledaks värvitud puidu ja tumesinise tagasihoidliku mustriga tapeediga vormistatud restos pakutakse välimuse poolest niisama tagasihoidlikku toitu. Alles siis, kui ninani jõuab esimese roa aroom, hakkab selguma, et tagasihoidlikkuse varjus on peidus maitseküllus, aga restoranist lahkudes on juba tuntav isegi kirg, millega toit on valmistaud. See ei ole Eestile omane kirg. Moon pakub kaasaegset Vene toitu ja teeb oma köögiga täpselt sedasama, mida tuntud Eesti köögi uuendaja Leib resto teeb praegu Eesti köögiga. Aga see kirg ei ole ka päris see, mida saab tunda Vene köökides Venemaal. See on hoopis segunenud Eesti-Vene kirg, mida mujal, kui Vene juurtega kokkade köökides Eestimaal üldse tunda ei saagi.

Vene temperamendi ja kommetega toimetamine Põhjala toiduruumis on hiljuti avastatud uus väärtus. Moon on selle väärtuse kõige esimene kandja Eestis ja hakkab niisugusena nüüd pisitasa klassikuks kujunema. Borš on restorani menüüs esimesest päevast peale, aga maitseb iga kord uus (ärge kunagi unustage mistahes supi kõrvale tellimast mõnda nende pirukatest!). Või… Kas teate restorani, kuhu lähete tagasi selleks, et süüa nende toitusid kanalihast? Kui olete Moonis ka varem käinud, siis tegelikult teate küll! Nende kanašnitslit või kana a la Kiev võib jäädagi järgi teha üritama. No ei tule kuidagi niisugune välja!

Nagu Mooni lugu näitab, on tuleviku etteennustamine restoranivaldkonnas tänamatu töö. Kuidas kiire lõppmängu asemel hoopis nooreks klassikuks kujuneda, seda retsepti teavad vist küll ainult Mooni omanikud. Nende kaks Moonist hiljem avatud restorani – Kolm Sibulat ning Mantel ja Korsten – näivad sammuvat sedasama teed.