Prantsuse kombeõpetus

Patisserie oma kahe väikese välikaminaga, üks kummalgi pool välisust, püüab pilku juba eemalt. Ka seestpoolt näeb kohvik-kauplus mistahes teise Tartu söögikohaga võrreldes erinev välja. Siin ongi teine maailm. Siin on prantsuse kultuuriruum. Nii ehtsaid baguette’isid ei saa mitte kusagilt mujalt Eestis. Sama kehtib koogivaliku ja üldse kõige kohta, mida siin pakutakse – sibulasupini välja.

Prantsusepäraselt elu nautida ihkaksid ilmselt kõik, aga võta näpust. Prantsuse kombeõpetus Tartus edeneb visalt. Algupärasel rustikaalsel moel serveerituna, kus suur saiakäär liguneb supivedelikus ja juust on supi sisse sulanud, ei võtnud tartlased Prantsuse sibulasuppi üldse omaks. Nüüd, kus juust riivitakse värskelt sibulapadjale taldriku põhjas, sai on supipõhjal väikeste krutoonidena ning kõik see valatakse leemega üle alles söögilaual, sobib supp juba paremini. Avastus on see, et Peipsi sibulad on Prantsuse sibulasupiks otsekui spetsiaalselt kasvatatud. See supp teeks ka Prantsusmaal ilma! Nii peabki olema.

Patisserie töötajad on koolitatud kõige paremate prantsuse spetsialistide poolt. Tartlaste võõristus uute kommete suhtes hakkab muutuma legendaarseks. Tallinnasse oodatakse seda Patisserie’d küll pikisilmi. Ja käiakse sealt Tartusse Eesti kõige paremaid kooke maitsmas.