×

Teisele korrusele võib minna küll

Werner on üks ikoonilisemaid kohvikuid mitte ainult Tartus, vaid kogu Eestis. Siin on oma elu paremaid hetki mööda saatnud terve plejaad Eesti kunsti- ja kultuuriinimesi. Ikka seepärast, et siin pakutakse head kohvi ning imelisi kooke.

Kohviku teisel korrusel on aeg-ajalt katsetatud restorani sisse seada, aga ühtegi nendest katsetest ei ole saatnud edu. Selle aasta veel üks üritus võib osutuda aga varasematest tulemuslikumaks. Möödunud sajandi kolmekümnendatest inspireeritud miljöö on vaoshoitud, mis on muidu väga elavas ülikoolilinnas vahelduseks väga hea.

Toit soovib miljööst pisut rohkem silma paista. Supp lakoonilise nimega Leem koosneb tomatipuljongist, suitsusest kohakalast, krevettidest, vutimunast ja ürtidest. Selle sulav magus-hapu maitse tundub alguses samuti vaoshoitud, kuid iga järgmise lusikatäiega üha enam tähelepanuvääriv. Krõbedaks praetud nahaga vikerforell pearoana moodustab harmoneeruva maitsekombinatsiooni suitsukala-kartulikreemi, võikastme ning tilliõliga. Eesti traditsiooniline leivasupp on andnud idee desserdile, kus leib on klopitud želatiiniga kohevaks vahuks ning serveeritud koos kirsikompoti ja rummijäätisega.

Joogikaart on tagasihoidlikum, aga sealt leiab siiski Eesti oma rabarberivahuveini Rabarbra, Tartumaa efektse talupruulikoja Käbliku (kui vähegi võimalik, käige seal ära) õlled ning mõned huvitavad kokteilid.

Ühesõnaga, Werneri teisele korrusele võib praegu minna küll. Loodetavasti jätkub neil püsivust ning järjekindlust.

Eesti Restoranijuht 2019