Ajakiri

Selle suve Pädaste

5. juuli 2019

Pilt: Lauri Laan

Sõna: Aivar Hanson

Pädastes käimine vähemalt üks kord aastas on kujunenud meile traditsiooniks. Sellel on kaks põhjust. Esiteks – seda taevalikku rahu Pädaste mõisaõuel ja rannal tahaks kogeda nii tihti kui vähegi võimalik. Teiseks – Pädastesse on igal aastal uus huvi minna. Sellest, et seal peakokad vahetuvad paari-kolme aasta tagant, on saanud nende firmamärk. Tugevus, mitte nõrkus. See, kuidas iga kokk igal uuel kevadel on saare ellu sisse elanud ning seda omal moel restorani külalistele edasi annab, on olnud igal aastal kordumatu. Ka see suvi ei olnud erand.

 

 

Mäletan praegust peakokka Stefan Berwangerit eelmisest aastast väga hästi. Ta oli tulnud Euroopa südamest Frankfurdist maailma lõppu. Elu oli siin tema jaoks sootuks teistsugune, kui oli olnud elu seal. Läks tallu kanu tahtma, sai hoopis mune. Kiiresti sai selgeks, et toitu tehakse sellest, mis on, mitte sellest, mida hing ihkab. Ja seda, mida on, ei ole üldse palju.

Selle aasta Stefan on hoopis teistsugune. Ebalus on asendunud ensekindlusega. Kui keegi tahab teada, mida head saarel kasvatatakse, siis võib julgelt Stefani käest küsida. Tema teab. Tema oma maja omal maalapil on aastaga valmis ehitatud. Stefan on nüüd Muhu mees.

Pädaste selle suve toidulaual on kõik see, mida eestlased praegu oma kodudes söövad. Ja samas just nagu ei ole ka. See on nagu eesti keel, aga aktsendiga. Sellise meeldiva aktsendiga.

 

 

Kilu kartuli ja sibulaga meenutab välimuselt kihilist küpsist ning maitse suus on samuti kihiline. Kõigepealt tunned kõigi kolme maitset eraldi ja siis sulab kõik üheks. Viimaste karulaugulehtede all on peidus lilla porgandi mahlast samuti lilla värvuse omandanud tuurakala sellesama porgandi kreemiga. Juba möödunud aastast tuntud kuivatatud lest, mis on kartulitega koos keetmisest veidi pehmemaks muutunud.

Oivaline, krõbe ja veidi suitsuse mekiga seakülg teravhapu punase kapsa kreemiga. Forell herneste ja kumkvaadiga selleltsamalt puult, mille all õhtusöögilaud asub. Veiseliha luuüdilume ja sibulaga. Veise lihakeha ripub aidas. Missugune tükk taldrikule jõuab, oleneb sellest, kui kaugele lõikamisega on parasjagu jõutud.

Kõik need tuttavad kodused lihtsad maitsed on ümber viimistletud peeneteks ja suursugusteks. Aga sealt edasi – magustoitudega – läheb küll kõik metsa. Ja seda sõna otseses mõttes. Muhu metsa-nimeline dessert on tehtud kasest, männist ja kuusest. Ning tee kõrvale õhtu viimaseks ampsuks pakutakse karamelliseeritud männikäbi. Erinevate puitude erinevaid maitseid niimoodi üheskoos kogeda ei ole varem õnnestunud. Mis tunne oli? Šokeerivalt maitsev!

Kõik tuttav ja traditsiooniline, aktsendid ja mitte-aktsendid on maitsemeelest ühe hoobiga pühitud. Selle suve Pädaste jääb meelde puhtalt puidumaitselisena. Huvi selle vastu, mida ja millisel moel nad järgmisel aastal taldrikule panevad, on suurem kui ei iial varem.