Ajakiri

Rannarajooni uudised

2. aprill 2019

Villa Ammende

 

 

Ammende ümber on vaikne. Mitte ainult maja ümber, vaid ka sees on niisugust vaikset elu elatud mitu aastat järjepanu. Miski ei viita sellele, et midagi võiks muutuda. Aga teinekord on vaikus petlik. Ja seekord ongi – majas sees askeldab uus peakokk.

Tegelikult ei ole Herkki Ruubel uus ei villale (ta on siin ka varem töötanud, kuid mitte peakokana) ega ka mitte Pärnu linnale. Ta on linna parimateks restoranideks üles töötanud kõigepealt Raimondi ja seejärel Rannahotelli Restorani. Tema toidutegemise stiil on isikupärane ja seda ei ole muutnud ka Ammende.

Villa restorani laudadel on hoopis uue väljanägemisega road. Sibulasupp on küpsetatud sibulatest ning küüslaugupüreest. Tallekeelesült, mida Herkki nimetab vanaemalikuks, on sõõrikukujuline ning selle roa olulised maitsenüansid pärinevad hoopiski erinevate tehnikatega valmistatud juur- ja varssellerilt. Nii nagu aurutatud lestale lisab maitseid lillkapsas mitmel moel. Omakorjatud mustikatega dessert on suussulav… Ja nagu näete – ka piltilus.

Kevadised linnud Pärnus siristavad, et sellel aastal saab sellest majast kuulda uudiseid veelgi. Jälgigem huviga!

 

 

Rannahotelli Restoran

 

 

Pärnu rannast on lumi läinud. Suvesooja oodatakse siin pikisilmi. Niisamuti uue hotelli Wasa valmimist rannarajoonis. Uus on alati uus, mõnikord on hoopis huvitavam jälgida pikkade traditsioonidega kohtade tegemisi. Rannahotell on juba iseenesest nii oluline koht, et kõik, mis siin toimub, on samuti oluline. Automaatselt.

Rannahotelli kööki juhivad nüüd kaks verinoort meest – Sören Mäesalu ja Mait Lohu. Varem olid nad Herkki käe all, nüüd said tandemina peakoka kulbi enda kätte. Üle oma varju hüpata ja järske muudatusi tegema hakata nad ei plaani. Aga see, et ka kõige parem peab kogu aeg veel paremaks saama – muidu lihtsalt paremaks ei jää – on neile samuti selge. Aukartust vastutuse ees ei näi nad tundvat, upsakad ei ole samuti. Asjalikud töökad noormehed, kes sõnadele paistavad eelistavat tegusid.

Esimene tegu (ehk esimene oma menüü) on nüüdseks tehtud. Tervitusamps näitab kohe ära, et ka kõige traditsioonilisemast toorainest oskavad mehed uued maitsed üles leida. Kapsa “carpaccio” on vaimustav roog nuikapsast, rooskapsast, spinatist ning munast. Värske lähenemine pärast seda, kui kõik kapsast grillima hakkasid. Hand tahaks süüa tihemini, kui restoranid seda pakuvad. Magustoit meest, astelpajust ja valgest šokolaadist lõpetab söögi ja kinnitab, et tase selles restoranis langenud ei ole. Ideid ja pealehakkamist piisab. Tulgu suvi missugune tahes, Pärnusse tuleb minna kindlasti. Kui mitte randa, siis lihtsalt sööma ja ennast Rannahotellis hästi tundma.

 

 

Aga oleks patt lõpetada jutt Rannahotelli Restoranist ilma seal pakutavatest jookidest üldse rääkimata. Restorani juhataja ja sommeljee Gerda Vaigo näib eelistavat tegutseda tasa ja targu, kuid tulemusrikkalt. Ise endale jookide valimisega ei tasu Rannahotellis pead murda. Jooke joogikaardil on mitu korda enam kui sööke söögikaardil. Gerda ei soovita kunagi ühte kindlat, vaid vestleb kliendiga ning kaasab ta osavalt valikut langetama. Tema soovitused, mille poolest üks või teine jook roaga sobib, ei ole need, mida kõik räägivad. 

Kui soovite avastada Rannahotelli võlusid enda jaoks uue nurga alt, siis võtke baaris istet ja hakake Gerdaga koos otsustama, mida huvitavat joogikaardilt proovima peaks. Teil lihtsalt ei ole võimalik nii palju kordi Rannahotellis käia, kui tema teie jaoks midagi uut ja huvitavat leiab.

 

 

Kuninga tänava uudised

Mon Ami

 

 

Pärnu kesklinna lisandus uusi restorane riburada mitu tükki. Vana olija – Mon Ami – köögis aga kamandab nüüd uus peakokk. Restoran on jäänud truuks oma Prantsuse-Belgia elunautivale stiilile. Siin juuakse šampanjat ning cremant’i ja süüakse ära vist kõige rohkem austreid Pärnus ja maiustatakse foie gras’ga. Aga uus kokk Pekka Paavo Kesküla (mäletate teda Rapla Rohelisest Aidast ja Rannahotelli Restoranist?) on kaasa toonud ka uusi tuuli.

Restoranil on nüüd eraldi lühike taimetoidumenüü, mille suhtes liha- ja kalasõpradel ei maksa umbusklik olla. Carpaccio madalküpsetatud punastest ja kollastest peetidest salvei-mee-sojakastmega toob kevade nii meelele kui keelele. Kartuli-lillkapsakroketid lillkapsa-maapirnikreemi, marineeritud lillkapsa ja maapirnitšipsidega täidavad erinevate tekstuuride kaudu ära ka kõige suurema kõhu. Aga mis kõige olulisem – mõlemad road on uskumatult maitsvad. Niisugusel tasemel taimetoitu mäletame veel restoranist Ülo, aga mujalt Eestist rohkem mitte.

Kui taimetoidud on koostisainete- ja kontsistentsiderikkad, siis iga restorani menüüst tuntud veise sisefilee on minimalistlik. Kohalik kvaliteetne pärnumaine veiseliha on praetud suitsutatud õlis. Kõrval on karulauguõliga hernekreem ja ahjujuurviljad.

Maitsmata ei tohi jätta ka põdralihasuppi, seenetartari ega siirupipirni. Uut maitsmist piisab mitmeks külastuseks. Kui satute Mon Amisse päevasel ajal, siis teadke, et päevapakkumised ei jää kvaliteedilt maha põhimenüü toitudest, vaid pakuvad püsikundele vaheldust. Pärnakad teavad rääkida, et tegemist on linna kõige paremate lõunapakkumistega. Seda muljet küll ei jäänud, et tegemist võiks olla valeinformatsiooniga.

 

 

Pastoraat & Rosenplänter

 

 

Üks Pärnu uutest tulijatest asub sealsamas Rüütli tänavas, ainult teises otsas. Kohvik-resto Pastoraat ja butiikhotell Rosenplänter asuvad heasse korda taastatud vanas puumajas, mille ehitas estofiilist pastor Rosenpänter ning kus algselt asus pastoraat.

Peakokk Karolyn Perle on kööki koondanud noorusliku naiskonna. Koos pakuvad nad sööki, mis ennekõike iseendale maitseb ja on otsast lõpuni nende poolt tehtud. Niimoodi määratletud köögist pole pikemalt suurt midagi rääkida. Ainus, mis loeb, on maitse.

Ja Pastoraadi toitude hea maitse ei ole Pärnus enam mingi saladus. Söögisaal on rahvast täis. Ühtedel on veel hiline hommikusöök kohvi ja pirukatega (ärge mõelgegi jätta proovimata liha-seenetäidisega leivapirukaid – nendest räägivad kõik!). Meie maitseme veel veise sisefileest carpaccio’t trühvlimajo, lehtkapsa, rukola ja parmesanitšipsiga. Mereannikastmes kala ja krevetti nuikapsaravioolidega. Ja magusalt sügisene mets, mis tehtud šokolaadist, marjadest, toorjuustust ning kuusevõrsejäätisest. Jääme väga-väga rahule.

Teised ilmselt ka, sest rahva poolest pisut hõredamaks jääb söögisaal alles siis, kui lõuna on ammu läbi, aga õhtusöögini ikka veel tükk aega. Siia tasub tulla kohe hommikul – sööma küllap kõige paremat hommikusööki, mida Pärnus pakutakse. Lõuna- ja õhtusöögi-vahelisel ajal võiksid need, kes saavad, ära proovida mõned kokteilid. Baarman Martin Raba on töötanud maakera kuklapoole progressiivsetes kokteilibaarides ja realiseerib oma kogemust nüüd suvepealinnas. Niisugust kokteilitaset ei ole Pärnus siiani väga pakutud.

 

 

Kõige selle hea nautimine hommikust õhtuni, mida Pastoraat pakub, võib osutuda päris väsitavaks kogemuseks. Magage siis üks kõige parem uni, mida Pärnu linnal on pakkuda – samas majas asub hotell Rosenpänter.

Ilmselt on need pildid uuest väikehotellist piisav soovitus ning sõnu ei ole rohkem vaja. Rüütli tänavast Pärnus on saanud elu nautimise tänav. Kaks hubast hotelli – Frost ja Rosenplänter. Kaks restorani – Mon Ami ja Pastoraat. Olgu kevad, suvi, sügis või talv. Need on põhjused minna Pärnusse. Mitte üks vaid kaks korda.