Ajakiri

Õhtusöök kapteni lauas. Maismaal

27. märts 2019

Kapten Gnutovit, Aleksander Gnutovit, teate? Kui ei tea, siis olete paljust ilma jäänud. Endisest laevakaptenist on tänaseks saanud kõikide Eesti foodie’de kapten. Tema koduhoov Kakumäel on otsekui väike Itaalia. Ilmast ilma tehakse siin süüa, teinekord kutsutakse lauda ka mööduvad võhivõõrad.

Kuidas ära tunda foodie? Ikka sellest, et ta alailma räägib kõigile, mida on kodus just söönud ja mida järgmisena süüa kavatseb. Mis restoranist ta praegu tuli ning missugusesse homme läheb. Need inimesed elavad selleks, et süüa. Päriselt ka.

Restoranidele on nad õnn ja õnnetus samaaegselt. Õnn selle poolest, et teavad toidumaailmast mitte vähem kui peakokk köögis ja tunnustavad ohtrate kiidusõnadega kõike, mis tunnustamist väärib. Õnnetus aga seepärast, et mitte ükski vääratus ei jää neil märkamata ja keskpärase restorani uksest sisse astumisega ei hakka nad kunagi rikkuma oma alati head maitset suus.

Vot niisuguste inimeste kapten on Aleksander Gnutov. Tema koduköök on varustatud niisuguste seadmetega, mida omanikud suurele osale profikokkadest ei võimalda. Kui ta plaanib teha oma kodus söögiks ravioolisid, siis jõuavad need lauale mitme kuu pärast. Sest… Kõigepealt teeb ta endale selgeks, kes on hetkel selle valdkonna maailma kõige kõvemad tegijad. Siis sõidab ta nende juurde alguses maitsma ning seejärel tasuta tööjõuks nende kööki. Siis, tagasi koduköögis, proovib mitu korda läbi ning täiustab restsepti. Ja kui kõik on täiuslik, saavad lõpuks ka teised neid ravioolisid maitsta.

 

 

Kuidas kõlab kutse õhtusöögile, kus Aleksander pakub kuut niisugust rooga? Kindlasti ulme! Aga aeg-ajalt üleloomulikud asjad juhtuvad. Möödunud laupäeval uues väikeses päevase söögi restos Ragu (kui te seda kohta veel ei tea, siis te ilmselt ei ole foodie, aga ärge heitke meelt, foodie’ks jõuab alati saada) see juhtuski. Kolmkümmend kuus inimest mahutavasse restosse pressis ennast sisse 54. Keegi ei kurtnud, õigemini ei pannud väga tähelegi, et jube kitsas oli. Kokk-asjaarmastaja juhendas proffe kindlal käel. Nagu laeva meeskonda.

 

 

Kõik kuus rooga olid ahhetamapanevalt head. Veriapelsini sorbee enne pearooga kaasa arvatud. Niisugune vahekäik on ennast heaks pidada tahtvates restoranides pigem mingi kombe täitmiseks muutunud. Ei ole välimust, maitset, ega eriti ka põhjendatust, miks seda üldse pakkuda.

Aga Gnutovi puhul on teisiti. Pigem loobuks värsketest veriapelsinidest, kui sellest sorbeest. Ja me räägime kogu õhtusöögi kindlasti kõige vähem olulisest palast. Teiste roogadega on nii, et sõnu maitsete kirjeldamiseks on mõned, võimalikke maitsenüansse aga lõpmatu arv. Seepärast ongi foodie’d õnnelikud inimesed, et saavad tihti kogeda midagi sõnadega seletamatut.

Kõik, mida Aleksander Gnutov teeb, on esmaklassilisest toorainest. Rustikaalne paté Prantsuse moodi on maitserikkam, kui nii mõnedki Prantsusmaal proovitud analoogid. Must leib on konkurentsivõimeline kõige paremate Eesti restoranides pakutavate leibadega. Vagyu veiselihast vorstikesele (no kes teeb kõige hinnatumast lihast vorsti!?) ei tasu võrdväärset otsima hakatagi…

Ja ikka saab minna veel paremaks. Meistriteos meistriteoste seas oli Saltsraumeni kalasupp kapteni endapüütud tursast, paprikast ja tomatist. Homaaristruudel pärast seda ei langetanud õhtusöögi tõusvat joont.

Kogeda midagi niisugust kusagil mujal, kui Gnutovi juures, ei ole lihtsalt võimalik. Miks siis? Sellepärast, et mitte ükski restoran ei saaks endale lubada luksust valmistada ette ühteainsat õhtusööki terve nädala. Ja kui lubakski, ei oleks see hinna poolest taskukohane mitte kellelegi.

Mõnel teisel foodie’l, kes seda teha prooviks, ei piisaks aga tehnikat, teadmisi ega oskuseid. Ja kindlasti ei oleks ta nõus kõigele sellele veel peale maksma ka, nagu teeb Aleksander! Ja kui olekski, siis niisugust abikaasat ja tütreid, kes seda kõike mitte ainult ära ei kannata, vaid ise ka kaasa löövad, ikkagi ei oleks!

Aitäh, Aleksander Gnutov selle eest, et Sa oled just niisugune nagu oled. Olla Sinu tuttav on tõeline privileeg. Sinu kutse kapteni lauda on alati hindamatu väärtusega. Kõigile, kes neid kutseid aeg-ajalt saavad.