Ajakiri

Lugu sellest, kuidas Haapsallu selle linna suurus rongiga tagasi toodi, tuleb alustada “jaamaülematest”. Inimestest, keda enamasti pildile ei paluta või nad ise ei soovi – õhtusöögi korraldajatest. Kui ei oleks olnud Katrin Tuisu, Veiko Treumanni ja Mary-Liis Kaabeli suurt tahet, ei oleks Moskva linna paremaid kokkasid Haapsalus nähtud vist mitte kunagi.

Tchaikovsky Festival on suurejooneline üritus heade esinejatega, kuid kirss tordil ehk uhke pidusöök festivali auks, oli seni puudu. Nüüd see sai siis teoks. 150 külalist (veel 50 jäi ukse taha, sest rohkem ruumi ei olnud) ummistasid kunagist vaksalihoonet, otsekui oleks päriselt rong jaama saabunud. Õhtusöögiala nägi väga esinduslik välja. Teistmoodi ei oleks saanudki, sest süüa tegid Moskva tipprestoranide kokad vennad Berezutskid (Twins Garden) ja Andrei Šmakov (Savva Moskvas, TarTar Tallinnas). Neid võõrustas meie kohalik peenema Vene köögi spetsialist Vladislav Djatšuk (Tchaikovsky ja Mon Repos).

Rahva seas olid Haapsalu linnapea, majandusminister ja Venemaa suursaadik. Nemad ei tulnud niisama sööma, vaid ikka oma asja ka ajama. Linnapea korraldas ministri mõjutamiseks, et rongid jälle Haapsallu sõitma hakkaksid, lindistatud heliteose ettekande. Venemaa suursaadik rääkis, kuidas kultuur alati aitab edasi sealt, kus muud suhted on sassis. Aitaski. Üllatusesineja Elina Netšajevaga koos soovisid pildile kõik. Rahvusest ja usulistest veendumustest olenemata.

Koos kokkadega Moskvast saabunud toiduajakirjanik Sergei Ivanov avastas ennast ootamatult õhtujuhi rollist. Mees vastu ei pannud, näitas hoopis Eesti, Haapsalu, meie toidu ja restoranide kohta niisuguseid teadmisi, et isegi eestlasest kutseline õhtujuht oleks võinud hätta jääda. Sellele vaatamata tal külaliste seas kohta ei olnud ning toitu, mida ta loetud minutid hiljem tutvustama pidi, sai ta maitsta improviseeritud “peakoka lauas”.

Igal külaliskokal oli abiline kohalikust restoranist ning teine veel Haapsalu ametikoolist. Tingimused toidu valmistamiseks kohapeal praktiliselt puudusid. Aga sellest saadi üle professionaalsuse ning ohtra hea tujuga. Ametikooli hea varustatuse tase ajas külalistel silmad suureks – seal toit peamiselt ette valmistatigi.

Külalisi tervitati Torrese vahuveini, siia ja sinepi ning musta leiva napoleoniga. Kandikule said suupisted vaksali ooteruumis kohapeal, vahetult enne külaliste saabumist. Küpsetatud peet heeringaga oli Vene köögile omaselt hea partner Hõbe viinale. Vladislavi pardimuna ja tatraga kukeseenesupp näitas hästi ära põhjuse, miks venelased peavad Tchaikovsky’t kõige paremaks Vene köögiga restoraniks väljaspool Venemaad. Andrei šampanjakastmes paltuse- ja lõhekulebjaaka demonstreeris hästi suure naabri köögi suurt sugu, mida vennad Berezutskid rõhutasid omakorda ohtra Kamtšatka krabiga mädarõikakastmeks. Magus punkt õhtusöögile pandi Pavlovaga.

Pool-välitingimustes õhtusöögi ajal kippus Eestile omane suvekülm pisut kimbutama, kuid hea joogivalik aitas sellest üle. Teenindajad hoidsid meeleolu ülevana. Haapsalu hiilgus kohana, kuhu lähematest metropolidest soovitakse tulla, sai taastatud. Mis sest, et esialgu pigem üheks õhtuks. Haapsalu on omapärane väikelinn. Siin saavad tihti teoks ettevõtmised, mis Tallinnas ei õnnestu. Sedasama õhtusööki Tallinnas niisuguse õhina ja miljööga ei oska hästi ette kujutada. Pärast õhtusööki ja paraadpildistamist ronisid kokad veduri pealt maha ja läksid oma teed. Aga nende uuesti Haapsallu meelitamiseks piisab nüüd ühest helist – vedurivilest.

Kohe esimese üritusega läks Tchaikovsky festivali pidusöökide latt vaat et püüdmatusse kõrgusesse. Väga huvitav, mis nad järgmisel aastal välja mõtlevad? Haapsalu hiilguse taastamine on raske, aga mitte võimatu missioon.