Ajakiri

Jahu tänavagurmee – söögikoht, mille sulgemise aeg on ette teada

5. aprill 2018

Kõlab ähvardavalt? Sugugi mitte. Kõigel, mis ei ole igavene, on oma elukaar. Aga miks rääkida juba sulgemisest koha puhul, mis just äsja avati? Ikka seepärast, et tegemist on Jahu ühe eripäraga. See söögikoht on loodud kolmeks aastaks, sest kolme aasta pärast on samale kohale planeeritud juba hoopis uus hoone.

Hästi süüa teha osatakse nüüd juba suuremas osas Eesti söögikohtades. Selleks, et silma hakata ja läbi lüüa, peab olema võimekust aga palju rohkemaks. Järjest olulisemaks muutub oskus jutustada oma lugu köitvalt ning tähelepanu äratavalt.

Jahu lugu on järgmine.

Vadim Pärn, Polina Ladnova ja Aleksei Fedorenko kohtusid puht juhuslikult. Polina oli just emaks saanud ning otsis Raekoja platsil asuva restorani juhataja tööst pisut teistsugust ametit. Vadim ja Aleksei olid naasnud seitse aastat väldanud töödelt erinevates restoranides laias maailmas. Juttu jätkus kauemaks, sest söök oli ühine kirg. Tulevikku sellel jutul ei tundunud olevat, sest ettekujutused sellest, mida edaspidi teha tahetakse, erinesid sootuks. Jutt vahest olekski jäänud jutuks, kui mehed ei oleks otsustanud kostitada Polinat söömaajaga, mis pidi andma nende mõtetele maitse.

See söök muutis Polina meelt. Edasi jätkati juba kiiresti uue ja ühise söögikoha planeerimisega. Muidugi ei läinud kõik hoopiski nii nagu alguses mõeldud. Aga tähtis on see, mis välja tuli, mitte see, mille peale kunagi mõeldi.

Välja tuli söögikoht, mis väärib tähelepanu mitmel erineval põhjusel. Kõigepealt – nagu eespoolgi öeldud – Jahu on ajutine. Kestab täpselt niikaua, kuni kolme aasta pärast sellele kohale uut maja ehitama hakatakse.

Teiseks. Ajutine resto esindab väga jätkusuutlikku mõtteviisi. Kiirtoidukohas kasutatakse ainult seda, mis on looduslik või siis vähemalt kiiresti lagunev ning on võimalikult väikest jalajälge jättev.

Kolmandaks. Valikus on burgerit, pitsat ja kooke ehk kõike kõige levinumat, mida meie söögikohtades üldse pakutakse. Aga… Kõik peamised koostisained on ökoloogiliselt kasvatatud ja toodetud. Taigen on juuretisepõhine ja suhtumine toidutegemisse kompromissitu.

Neljandaks – joogid. Spetsiaalselt Jahu jaoks röstitud kohv, limonaadid, õlu, vein. Valik on kitsas, kuid kvaliteet ühe hea restorani tasemel.

Viiendaks – maitse. Kõigel, mis eespool kirjutatud, ei oleks mitte mingisugust tähtsust, kui Jahu burgerid ei oleks maitse poolest võistlusvõimelised kõige paremate vastu Eestis. Ning pitsad ja koogid niisamuti. Kõike ei tehta ise kohapeal ja seda ei varjatagi, sest oma allhankijate täpselt samasuguses kompromissitus suhtumises on nad kindlad.

Jahu on enim kasutatud toiduaine maailmas. Aga jahul ja jahul võib olla väga oluline vahe. Ning kõigel sellel, mis jahust kokku jahutakse, on sees veelgi suuremad vahed. Kummalisi mõtteid pani mõtlema ühe ajutise kioski-laadse mitte midagi uut pakkuva söögikoha lugu, kas pole?