Ajakiri

Narvast Tallinna üheksa peatusega. Kolmas lugu

10. oktoober 2017

Kolm Tallinnale kõige lähemat väärikat söögikohta Narva maantee veeres asuvad kolme järjestikuse poolsaare tipus. Kui nende asukohta kaardil vaadata, oleks otsekui tegemist kolmeharulise kuningakrooniga. Ja kuninglikkus ei ole nende restoranide puhul üldse mitte ülepakutud väljend.

MerMer

Eesti kõige tuntum kodurestoran MerMer on endiselt teistest omasugustest ees pika puuga. Kui mujal on kodurestorani pidamine segu tööst ja hobist, kus hobi osakaal on selgelt suurem, siis MerMeri pidamine on igapäevatöö sõna otseses mõttes. Pikka aega olid nad nii kõvad tegijad, et mahtusid Eesti 50 kõige parema restorani hulka. Kõvad tegijad on nad ka edasi. Õnneks on Eesti restoranimaastik vahepeal siiski nii pikkade sammudega edasi arenenud, et koduköögi käepäraste vahenditega ei ole paremate profiköökidega konkureerimine enam lihtsalt võimalik.

Kliendid ootavad söögikohtadelt üha suuremat üksteisest eristumist ning aina uusi, varem mitte kogetud toiduga seotud elamusi. Justnimelt “toiduga seotud”, sest hästi süüa teevad juba praktiliselt kõik ning eristumine pelgalt sellega ei ole enam võimalik.

Võimalus süüa kohalike inimeste kodudes on kuum teema. Taanis käib see juba niisama lihtsalt, kui tavarestorani külastamine. Ja kuigi Eesti ei ole Taani, on meil vähemalt MerMer, et eksootikajanused kauged külalised saaksid oma uudishimu rahuldatud.

Kodurestorani trump on vahetu suhtlemine toidu tegijaga ning oluliselt parem informeeritus selle kohta, “mida külmkapis varuks on”. Seekord võtavad Jaan ja Merrit sealt välja Hõbeda talu kitsejuustu ja -vorsti ning annavad maitsta samal poolsaarel elavate inimeste poolt Eestisse toodavat veini. Räägivad, kuidas on püütud see siig, mille äkine nii hea maitseb ning kus täpselt elab see tädi, kelle tomatid ja salat on taldrikul koos kalaga. Ning lõpetuseks panevad sinna kaseriisikad, mis just täna hommikul said purki pandud.

Ei luba teele asuda enne, kui õunakook on ära proovitud ja hea meelega paneks veel tükikese kaasa ka. Enam kodusemaks minna ei saa.

OKO

OKO asub geograafiliselt tänase kolmiku seas kesksel kohal ja kuningaks nimetamine tuleb nendega seoses kohe uuesti keelele. Kui OKO Kaberneemes oma uksed avas, müüsid rannakalurid veel oma saagi Saksamaa hulgiostjale, kes need kodumaale viis, ära loputas ning siis siia tagasi meie restoranidele müüs. Siiguril Restoranide grupist (OKO, mõlemad NOAd, Tuljak ja Paju Villa) ei olnud veel esimest mõtetki, sest hea restorani tegemine “mitte kuhugi” oli sobilik idee nendele, kellel igapäevaseks rõivaks hullusärk.

Aga hulluks ei läinud mitte OKO mehed, vaid hoopis meie ise. Voorisime seal karjade kaupa käia. Suvel ikka nii massiliselt, et ajasime hea restorani tegemise rütmi sassi. Siis tüdinesime jälle ära ning talvisel ajal ei viitsinud väga kohale minna, kui nad just mõnda põnevat üritust ei teinud.

Ilmselt tegime nendele kõige sellega lõppkokkuvõttes ikkagi head. Ühest restoranist sai terve grupp restorane, mis kõik Eesti kõige paremate seas. Rannarestoranide kuningas OKO on avatud suvel ning talvel suletud.

Läheme sinna sobivalt hooaja viimasel päeval, et talletada mälusoppi soe mälestus külmal ajal meenutamiseks. OKO oma “vahuõlu” on sobilik jook, sest vajaduse korral saab sellega teistes Siiguri restoranides “mälestust värskendada”. Kitsejuust suitsupeedi ja vaarikaga on just niisugune roog, millega samaväärseid pakkudes saab restoranist restoranide grupp. Värske koha saamine pidavat sellel sügisel olema problemaatiline. OKOle ei olnud.

Head talveund, kuningas, kevadel näeme!

Ruhe

Kui OKO on kuningas, siis ei pea kaua mõtlema, mis on Ruhe. Kuninganna, loomulikult! Niisugust silmailu teiste restoranide akendest ja terrassidel ei avane, olgu need või otsapidi vees. Kui ilm vähegi lubab, kaetakse laud välja. Kui pisut eemalt vaadata, siis otsekui vee peale.

Joogisoovitus on kuningannale vääriline – muidugi pokaal Bollingeri šampanjat. Ruhes on kellel tahes lihtne ennast kuninglikult tunda, sestap müüvad nad vahujooke rohkem, kui mitu kesklinna restorani kokku.

Terje Lindau, õbluke noor naine, on tühjale rannalapile rajanud kõigepealt restorani. Siis lisanud juurde külalistoad ning ehitanud veel eraldi peomaja, et restoran ei oleks üksikute möödasõitjate jaoks kogu aeg privaatpidulistele reserveeritud.

Kas teate, kes on Ruhe peakokk? Ei tea… Siis on kõik täpselt nii, kui peab. Mõned kultuskokad on tõepoolest võimelised vedama lojaalset kliendikarja ühest restoranist teise, kuhu iganes viib nende tee. Aga restoran ei ole ammu enam sooloprojekt. Ainult koka nime esiletõstmine on lugupidamatus teiste töö suhtes. Pika restoranikultuuriga maades olid enne kokakultuse algust omanikud-juhatajad legendaarsed ning nüüd tuleb see pisitasa tagasi. Aga ikkagi – ei ole lugupidav teiste töö suhtes.

Klientidele ei seostu Ruhe konkreetsete inimeste nimedega, sest Ruhe on Ruhe. Täna teeb Terje Ruhet koos kahe Martiniga. Üks on Pärt ja teine Männasalu. Tänase Ruhe kõige uuemad road on Matjes heeringas praetud kartuli ja soolakurgiga, suur raviool kitejuustu ja karulauguga koorekastmes ning huntahven. Pikaajaline peakokk on Ruhest ära juba mõnda aega ja toitude maitsed on tõepoolest muutunud. Iga korraga ikka paremaks. Vot niisugune restoran on Ruhe. Saate selles ise veenduda iga nädal neljapäevast laupäevani.

Aega võttis, aga kõik üheksa peatust said tehtud. Nüüd on aeg jõuda lõpuks Tallinna välja. Narva maanteed oleme harjunud pidama “tühjaks teeks”, mis on õigem ilma peatusteta läbi kimada. Aga näete, mis välja tuli – üheksa peatust. Üheksa kohta. Üks meeldejäävam, kui teine. Ja vähemalt veel kolmele kohale tegime liiga sellega, et ei võtnud vaevaks nende juures peatuda.

Midagi peab järgmisteks kordadeks ka jääma. Seda enam, et tegemist on “kõige maitsvama maanteega Eestis”. See järeldus tundub ootamatu iseendalegi. Aga mõelge, missuguse Eesti maantee ääres saab teha veel rohkem maitsepeatuseid? Kui välja mõtlete, andke teada!

SaveSave