Ajakiri

Narvast Tallinna üheksa peatusega. Teine lugu

6. oktoober 2017

Tulivee

Järgmise peatuse saab teha juba kolme kilomeetri pärast. Kes selle vahele jätab, kahetseb hiljem kibedasti. Tegemist on ühega kahest selle aasta suurest uudisest Narva maantee veerel – see on restoran Tulivee. Pärast pisukest külavaheteedel ukerdamist avaneb ülev vaade. Restoranimaja sobib piltilusasse mereranda paadisadama kõrvale kui valatult.

Mis küll niisuguse nime võis ajendada? Esimesena tuleb pähe samanimeline film ja järgmisena see, et küllap võib olla tegemist kohaga, kus kunagi päriselt piirituse salavedu harrastati. Viimane arvamus tabab kümnesse. Isegi restorani haldava ettevõtte nimi on Trogar. Niimoodi kutsuti salapiirituse vedajaid, kes millegi muuga ei tegelenudki.

Pikk tee teeb januseks. Autojuhiga kaasasõitja tähelepanu äratab pärast Purtse õlle mekkimist kohe Tulivee oma õlu. Kui pudel laual ja esimene kosutav lonks neelatud, hakkab silma pudeli tagumisele sildile kirjutatud õlle saamislugu. Tegemist on Böömi pilsneriga, mida kunagi kohalikule kalamehele tema esimese piiritusetehingu niisutamiseks pakuti ning kellest selle lonksu tulemusena sai trogar. Böömi ehk Tšehhi pilsnerid on küll maailmakuulsad, aga ükski massiõlu ei saa mitte kunagi käsitööõlle vastu, kui viimane on vähegi hoolikalt ja oskustega tehtud. Tšehhi õlle sõbrad, teil on kindlasti asja Tuliveesse!

Päris oma tulivett resto ei paku. Selle asemel on hoopis oma rumm!? Rumm on oluliselt vanem, kui suvel avatud restoran. Ja sellel on samuti oma põhjendus ning lugu. Aga kõiki lugusid ei saa siinkohal ära jutustada, teelt kõrvale keerasime ju ikkagi söögi, mitte joogi pärast.

Resto peakokk Margo Larionov on Jõhvis oma kokakarjääri alustanud mees, kelle varasem töökogemus põhineb ümbruskonna parematest köökidest ja Tallinnast. Toit on lihtne ja taskukohase hinnaga. Au sees on kohalik värske kala, mis peamiselt oma sadama kalurite püütud ja sealiha lähimast sigalast.

Vaatamata neljapäevale ning kellaajale, mis lõunasöögiks hiline, kuid õhtusöögiks varane, on restoran inimestest pooltäis. Akendest avanevad avarad vaated igas suunas ümberringi. Päris mitu inimest uitab veel rannas ringi. Tulivee tõmbab ligi. Hea saavutus alles suve hakul avatud söögikoha poolt!

Tegelikult on restoran üks osa suuremast arendusprojektist, kus sadamale ja söögikohale lisanduvad veel salapiirituse muuseum ning väike hotell. Uue aja kvaliteediga öömaja oleks sinnakanti hädasti tarvis, sest avastamist piisab lähemas ümbruses mitmeks päevaks. Sügis-talvisel hooajal on Tulivee avatud nädala teisel poolel.

Vihula

Vihula mõis, Virumaa seni kõige parem söögikoht ja küllap ka öömaja, jääb Tuliveest 65 kilomeetri kaugusele. Siis mitte liiga kaugele, et heal tasemel söömise ning ööbimisega Virumaa reis nüüd kohe ette võtta.

Kunagi kandis mõisa restoran nime Boheem ja kogu tegevus ning meeleolu olid tõepoolest pisut boheemlaslikud. Nüüd on uus nimi Vihula Mõisa Restoran juba mõnda aega kasutuses olnud ja söögikoht muutub järk-järgult ehtmõisalikumaks.

Uksel tervitab restorani uus peakokk Fred Ruubel, enesekindlust ja tegemistahet tulvil noormees. Tema rõõmustab selle üle, et Tallinnas töötades tõi toiduained kohale hulgimüügifirma ning suhe kasvataja-tootjaga oli kaudne või puudus sootuks. Siin asub restoran värske kohaliku toidu keskel sõna otseses mõttes. Tema eelmine külaline oli jahimees, kes just oli lasknud karu. Restorani üha suurenev mõisapärasus on ka Fredi eesmärk. Sestap ei maksa Vihulast Eesti kohalikku ega ka Põhjala kööki oodata. Mõisad tõid ka varem Eestisse Euroopalikku kultuuri ja elustiili ning miks peaks selles osas olema midagi muutunud?

Lauale tuuakse firmaroad põdratartar ning suitsupart ja magustoiduks murakakihid. Esialgu veel küllalt Põhjamaine, aga uute Euroopalike nüansside lisandumist ongi põnev oodata ja jälgida.

Juba hotelli fuajees tervitab sisenejat kraan mõisa oma õllega. Eestimaa hakkab pisitasa muutuma õllelõhnaliseks ja -maitseliseks. See on käsitööõllede revolutsiooni loomulik ja oodatud tulemus. Igal seni maitstud õllel on selgelt oma maitse ning iseloom. Jah, just niisugust erimaitselist Eestimaad me tahtsimegi!

Wöse

Tubli 20 kilomeetrit Vihulast asub mere ääres Võsu ning seal teine Suur Uudis neile, kes Narva maanteelt kõrvale pöörata viitsivad – restoran Wöse. Söögikoht on taas sadamas, lauas istet võttes on varmas tekkima mulje, et istud praktiliselt keset merd.

Kui käsitööõllede võidukäiku nimetame revolutsiooniks, siis mitte väiksem revolutsioon on praegune sadamarestoranide areng. Mõelge vaid: OKO, Ruhe, Dirhami, Ungru… Kui nimetada kõige olulisemad. Ka Eesti kaks kõige paremat restorani NOA ja Pädaste Alexander on mereäärsed ning omalmoel sadamatega seotud, kui tahta nii mõelda.

Erinevalt teisest uuest tulijast Tuliveest on Wöse sügisest alates oma söögiga vägagi ambitsioonikas. Ega midagi muud oodata olnudki – peakokk Mart Klaas tuleb Art Priorist, teisisõnu Eesti restoranide esiviisikust.

Tulijat tervitatakse restorani signatuurkokteiliga, mis sobivalt mereline. Toidulaual valitseb kala- ja jahiteema. Kohalike kalurite värske püük ning jahimeeste saak väärtustub Wöses maksimaalselt. Kui mujal maailmas pakutakse kallihinnalist toitu uhkusega, siis Eestis kaasneb sellega rohkem nagu häbitunne. Paraku ongi see pahatihti täiesti õigustatud. Sest hind on, aga väärtust mitte.

Klient jälle ei vaevu alati väärilise ja vääritu vahel vahet tegema ning on ülekohtune nende suhtes, kelle ohtra töö ja teadmiste kogusummana sünnib võrratu maitse. Lühidalt – Wöse hinnad ei ole Tallinnast toodud. Art Prioris maksis ja maksab Wösega võrreldaval tasemel tehtud toit oluliselt rohkem. Kui tahate saada head odavamalt, siis minge Võsule. Päriselt ka! Restoran on avatud nädalavahetustel.