Ajakiri

Pariisi kontrolltöö – tehtud!

22. september 2017

Veel kümme aastat tagasi oli Pariis Eesti kokkade jaoks ulmelinn – suurema osa jaoks kauge ja kättesaamatu, mõnedele hoopis aaretelaegas. Need viimased käisid sealt ideid korjamas täpselt nii nagu metsast seeni: Eestis realiseeriti see, mis Pariisis maitseti, iseenda loomingu pähe ja väherännanud publik ei suutnud uskuda oma suud, silmi ega kõrvu.

Täna on kõik hoopis teistmoodi – kokad rändavad ringi hullupööra. Peamiselt virtuaalselt, kolistades läbi kõik selle maailma kolkad. Kui keegi kusagilt idee ära näppab, näitavad teised kohe näpuga. Sagedased restoranikülastajad on samuti armutud. Aga nemad rändavad rohkem reaalselt. Söödud road jäävad meelde nii visuaali kui ka maitse poolest. Kui nemad kohtavad meie restoranis mujal nähtud-söödud rooga, siis oskavad nad olla õiglaselt kriitilised ja saavad kergesti aru, kas on tegemist lihtlabase võltsi koopiaga või hoopis idee veelgi nägusama ja maitsvama edasiarendusega.

Vastupidi Pariisist Tallinnas Eesti toitu maitsmas eriti ei käida, sestap tuli meil see ise sinna kaemiseks ja maitsmiseks kohale viia. Kontrolltööd tegema läks Eesti restoranide raskekahurvägi: NOA Peakoka Pool, Pädaste Alexander ja Tchaikovsky hotellist Telegraaf.

Eesti asja välismaalastele seletamine on kõige lihtsam nende enda sekka kuuluvate kõneisikute kaudu. Carlo Vanzan on olnud Pädaste teenindusjuht alla aasta, aga temale võrdväärset Eesti toidu ja joogi tutvustajat annab juba otsida. Üks konkurent tal siiski on: belglane Bart Dufour, Telegraafi toitlustusjuht.

Pariisi kõikesöönud ja -joonud toidukriitikud võtsid Eesti poolt pakutu vastu avatud meeltega. Kombucha kokteil tervitusjoogina intrigeeris neid. Esmapilk kaetud lauale lõi sügiseselt lõhnava käeulatuses oleva puutumatu looduse meeleolu. Toidud olid Pariisi vaatevinklist hüper-hooajalised.

“Põletatud” roheline tomat maitses nagu oleks just kasvuhoonest toodud. Aurutatud tuur pakkus eksootikat, õhkõrnast hirvelihast rääkimata. Kristall-lõunalill forelli ja fenkoli kõrval aga mõjus juba peaaegu muinasjutuna.

Õlu toidu kõrval veini asemel oli prantslastele samuti tubli uudis. Muidugi olid nad käsitööõllesid maitstud, kuid esialgu veel põgusalt. Aga see, et veini toidu juurde üldse ei pakuta, oli nende jaoks juba päris ulme. Eesti käsitööõlu, ise tehtud värskete mahlade segud ning jääsiider lõpetuseks olid headele roogadele ootamatult väärilised partnerid.

Nüüd, kümme aastat hiljem, õnnestus kunagi Pariisist Tallinna toodud ulme sinna hästi hoituna ning täpselt samamoodi neid üllatavana tagasi viia. Eestisse tasub toidu pärast tulla täpselt samamoodi nagu minnakse Prantsusmaale, Itaaliasse või Taani.

Vastava kontrolltöö sooritasid meie restoranid hindele “väga hea”. Aga ega me neilt vähemat ei oodanud ka!