Ajakiri

OKO muinasjutt

23. märts 2017

Ootame kevadet. Pikisilmi. Tallinnas Raekoja platsil juba peibutatakse turiste esimeste õuetoolidega. Kaberneeme paadisadamas veel paate ei ole, aga küll need varsti tulevad. Restorani OKO väliterrassil mõnuleb sõbralik koer. Tema juba teab, et käes on kõige parem aeg Kaberneeme ja OKO nautimiseks. Ei ole suviseid rahvamasse, on rahu, vaikus ja esimene arglik kevadpäike.

Iga hooaja esimene käik OKOsse on ootusärev. Nagu lapsepõlves ootamine, missugust muinasjuttu isa või ema hakkab ette lugema. Joonas Koppel on kokk, kelle trump on esmalt nostalgiliste lapsepõlvemaitsete meeldetuletamine ning siis nende serveerimine niisugustena, et maitsevad veel paremini, kui lapsepõlvest mäletame.

Mida siis sellel kevadel?

Kõigepealt, OKO miljöö on endiselt lummav. Inimtühjas või üksikute külastajatega restoranis on kõle enestunne varmas võimust võtma. Aga OKOs on täpselt vastupidi. Mida vähem inimesi, seda mõjusam on miljöö ning seda rohkem tähelepanu pävib toit.

Varem on olnud kaks erinevat OKOt. Üks suvehooajal, kus toit on lihtne ning restoranis sees ja terrassil on tihti inimesi rohkem, kui kogu ülejäänud Kaberneemes kokku. Teine on ülejäänud ajal, kui inimesi on parasjagu (või vähe) ja toidud on selge pretensiooniga kuuluda Eesti kõige paremate hulka.

Nüüd enam nii ei ole. OKO praegune menüü jääb samasuguseks suve lõpuni. Lisanduvad veel 5-6 toitu, mida hakatakse valmistama õuegrillil, kui ilm läheb suviseks.

Kõige esimene toit menüüs on maisikroket ürdikimbu ja popcorni majoneesiga. Mitte ilmtingimata lapsepõlv, aga kindlasti viimane filmielamus koos popcorninga (ikkagi, oi kui ammu see oli, sest popcorn ja mõistlik toitumine on omavahel vaid põgusad teretuttavad) tuleb meelde.

Joonas aga ei oleks Joonas, kui tema popcorn ei oleks “teiselt planeedilt”. Kui pisut fantaasial lennata lasta, siis on kiire tekkima seos ühe teise mereäärse söögikohaga. Kahe Michelini tähega Oaxen Krogiga Stockholmis, kus võib samasuguseid raputavaid maitseelamusi kogeda.

Fantaasia on muidugi tore, aga reaalselt see Kaberneemet Djurgardeniks ei muuda ning Rootsi restoranikultuuri ja elatustaset Eestisse ei too. Joonas on ennast näidanud ja järgmised toidud saavad olla rahus juba veidike madalama ambitsiooniga ja rustikaalsemad.

Joonase “maitsevembud” on ikkagi olemas pikas paprikas, toidus nimega heeringas (mis näeb välja kui sibulapeenar), sprottides “fish&chips”, kus pooltes pulkades on sprott ning teises pooles kartul ja hakitud lihas kardemonimaitselise taani pannkoogiga.

Pearoog lambaguljšš on nii ootamatu väljanägemisega, et tuleb ettekandja käest üle täpsustada, ega roaga ei ole eksitud. Magustoit “iiris ja šoko” näeb seevastu välja eriliselt hooajaline: lehehunnik, mis sügisel jäi riisumata ning nüüd lume alt uuesti välja tuli.

Toitude väljapanek on okolikult elevusttekitav ning maitsed ei jää serveeringule alla.

OKO on esialgu avatud neljapäevast pühapäevani. Kui päikese kaared lähevad kõrgemaks, siis kõigil seitsmel päeval nädalas.

Kasutage võimalust ja nautige OKO muinasjuttu seni, kuni seal käib veel vähe inimesi. Ah, mis muinasjutt see siis ikkagi on? No vaadake pilti! Seitse pöialpoissi ja Lumivalgeke ka…