Ajakiri

MON REPOS – KADRIORUS LÄHEB PÕNEVAKS!

14. jaanuar 2017

Mon Repos on tähelepanuväärne restoran. Maja uksed ei olnud veel täiesti avatud, kui juba pudenes esimene tunnustus. Kolleegid, Eesti kõige paremate restoranide peakokad, hääletasid Vladislav Djatšuki Aasta Tegijaks. Töö eest, mille vilju keegi veel ei olnud maitsnud, kuid mille imepärasuses keegi ei kahelnud.

Nüüd on Mon Repose uksed valla ja Vladislavi kolleegidel ei ole põhjust oma valikut kahetseda. Restorani köögipool on otsekui iga peakoka unistus. Keldrikorrusel toimub ettevalmistus, esimese ja teise korruse toitude serveerimiseks mõeldud köögid aga on heledas rambivalguses. Siin toimetavad asjatundjad, kellele silmaganähtavalt meeldib see, mida nad teevad ning uudishimulikke pilke nad ei pelga. Hoopis naudivad.

Maja taastamine restoraniks võttis oluliselt rohkem aega, kui alguses arvati. Kuid nüüd, kus kõik on lõpuks valmis, ei ole see enam tähtis. Eesti kokanduse üks kõige säravamaid tähtesid on saanud endale restorani, mis tema nime ja talenti väärib.

Villa kireva ajaloo kokkuvõtet saab lugeda restorani kodulehelt. Seesama ajalugu võimaldab teha nüüdses restoranis mistahes toitu, ikka on olemas mingi seos maja loo mõne etapiga. Mon Reposes esimeste menüüdega suhtutakse ajaloosse lugupidavalt. Päris mitu toitu on täpsete ajalooliste sugemetega.

 

Alumise ehk põhisaali menüükaarti on isuäratav lugeda. Ei ole toitu, mida pärast kirjelduse lugemist ei sooviks proovida. Esimest korda Mon Reposes viibijal soovitame ära proovida peakoka valiku. See on esinduslik maitsematk läbi resto menüü ja ahvatleb kindlasti tagasi tulema. Toitude väljapanek on piltilus.

Soe kaheksajala ja sidrunise kartuli salat iseloomustab hästi Vladislavi kokanduslikku maitsemeelt. Kõik tema road on alati täiuslikkuseni viimistletud maitsetega. Mõlemad supid on tõelised meistriteosesd. Nii pildil olev kreemine bouillabaisse, kui rohelise herne ja piimapõrsa supp. Faasanit meie restoranide menüüdes väga sageli ei kohta. Proovige sedagi. Ja lõpetuseks šokolaaditahvlit niisamuti.

Tegelikult ei ole Mon Repose põhisaali toitude soovitamine üldse keeruline. Mitte ühtegi teistest selgelt vähem õnnestunud rooga menüüst ei leia. Huvitav küll, missugused on degustatsioonisaali toidud, kui põhisaali omad arenguruumi väga ei jäta.

Degustatsioonisaali toidud on peidetud saladuse loori taha. Laua reserveerija saab valida kas neli või kuus toitu. Missugused need on, see selgub õhtul kohapeal.

Eestis on praegu vist ainult kaks restorani, kes usaldavad oma peakokka sedavõrd, et koka nimele lisaks täiendavat peibutamist ei kasuta. Ja needki kaks avasid uksed väga hiljuti. See, et ei ole tähtis mida süüakse, vaid kelle valmistatud toitu süüakse, on otsene ja kiiduväärt vastand keskpäraste restoranide kohast kohta korduvatele menüüdele toitudest, mida “peab pakkuma, sest muidu kliendid ei tule”!

Söögemgi siis seekord Mon Repose degustatsioonisaali toitusid ainult silmadega. Kui hoolega vaatate, näete maitse ära. Seletamine, ülistamine või mahategemine ei muuda neid roogasid paremaks, ega halvemaks. Need on meistriklass.

On üks restoranis käimise rusikareegel. Sisse astudes ei tule söögisaali mitte vaadata, vaid kuulata. Kui on kärarikas, siis nauditakse seltskonda, mitte toitu. Kui valitseb haudvaikus, siis kui just ei ole tegemist peiedega, nauditakse toitu maksimaalselt.

Sellel skaalal on Mon Repose degustatsioonisaal “vaikne, kena kohakene”! Jookipakkumine ja teenindus jäävad söögile esialgu pisut alla, aga küllap kogutakse julgust ja enesekindlust ka nende puhul.

2016 oli Eesti restoranielus lõppude-lõpuks ikkagi hea aasta, sest oli Mon Repose taassünni aasta. Pikka iga sellele restoranile!