Ajakiri

LÄHME TEISTE KOJU SÖÖMA

19. detsember 2016

Uute trendide loomisega me siin Eestis ei hiilga. Pigem sörgime sabas. Ükskord suurema, teinekord väiksema vahemaaga. Ja ka siis rohkem kopeerime teistelt, kui oma originaalse lähenemisviisiga uusi suundi näitame.

Aga kunagi ei ole, et midagi ei ole. Praegu hoogu võttev jagamismajanduse buum on jõudnud otsaga toitlustusse. Seda võõrastele oma kodus raha eest pakutvate söömaaegade näol. Nüüd on põhjust Kolga-Aabla külas Jaanirannal nina püsti ajada. Samal ajal, seitse aastat tagasi, kui siin avati MerMeri nimeline kodurestoran, kanti San Franciscos äriregistrisse Uber. Küllap on tegu kogu jagamismajanduse sünni aastaga

Laud kaetakse MerMeris koduselt. Toidud pannakse välja suurematele vaagnatele külalistele omavahel jagamiseks. Ühtegi märki selle kohta ei ole, et proovitakse kuidagi restoranilik välja näha.

Inimestse huvi teiste kodus söömise vastu on üllatavalt suur. Mida kaugemalt tullakse, seda suurem on uudishimu. MerMeri algatus on leidnud küll järgijaid, kuid teisi pidevalt tegutsevaid ja sellest otseselt elatuvaid kodurestorani pidajaid eriti ei tea.

Sellele vaatamata, on hea kodutoit Eestis restoranidele nuhtlus. Miks käia väljas söömas, kui seal pakutakse massiliselt toitu, mida on lihtne kodus samadest toorainetest sama hästi valmistada?Avamise järgsetel aastatel kuuluski kodukootud MerMer proffide meelehärmiks kangekaelselt isegi Eesti 50 kõige parema söögikoha loetelusse.

Praegu soovitab MerMerit saja teise söögikoha seas restoranijuht Eesti Maitsed 2017. Küllap jääbki soovitama nii kaua, kui Merrit ja tema abikaasa kodurestorani pidada tahavad. Vaated Kihode maja aknast või hoovilt on hunnitud iga ilma ja aastaajaga. See loob söögi kõrvale alati kordumatu meeleolu.

Suuremad MerMeri fännid käivad Jaanirannal viis-kuus korda aastas ja isu täis ei saa. Ei Merriti toidust ega looduse vaatemängust.

Forelli on kohalik rannakalur värskelt püüdnud. See kasutatakse restos kohe ja maksimaalselt ära. Külalised on mõistvad, ega pirtsuta. Nii värske kala söömise võimalus on väärtus omaette. Sama kala valmistatuna kahel erineval moel ei tundu mitte kuidagi valikuvõimaluste piiramisena.

Lähitooraine kasutamise suurmood hakkab pisitasa mööda saama. MerMeris võetakse toiduainete saadaval olemist kodusel moel. Süüa tehakse sellest, mis külmkapis on. Kapi varusid täiendatakse kohaliku kraamiga võimaluse piires. Kui seda ei piisa või ei saa, siis ei jää söömata ei pererahvas, ega külalised.

Kui ilm lubab, asub MerMer paadikuuris, kui mitte, siis otse elumaja köök-söögitoas. Ilma ette teatamata külalisi vastu ei võeta. Need kes varem ei ole käinud, see oma nõuga naljalt üles ei leiakski. Seltskond võib alata paarist ning saab olla maksimaalselt paarkümmend inimest. Enamasti on koduresto ühe seltskonna päralt. Tuleku aega kokku leppides pannakse paika kas see, mis tulijaid laual ees ootab.

Kui juhtumisi ei pakuta, siis küsige kindlasti Juminda poolsaare kohalikku õlut. Härra Veldi, kes koos tütardega märjukest pruulib, on mitut ametit pidanud seltskondlik mees, kellel hobiks saksofoni puhumine. Kui oskate hästi kaubelda, mine tea, võite saada oma seltskonnale õhtusöögi kohalikus värske kala, õlle ja pruulmeistri saksofonimuusikaga. Kihode kodus söömas käimine on elamus omaette igal juhul.